Книги, похожие на «Энтони Роббинс, Sisemine jõud»

Olgu missiooniks puusalt paar kilo maha raputada, esimene maraton läbida või töises plaanis uhke kannapööre korraldada, veename end tihti, et suur edu nõuab suuri samme. Tegelikult taandub aga kogu maagia igapäevaharjumustele, mitte kord elus tehtud muudatusele, selgitab James Clear oma raamatus „Aatomharjumused“.1930ndatel pakkus V. F. Skinner välja sellised mõisted nagu stiimul, vastus ja preemia. Nimelt mõistsid toonased käitumisteadlased, et õige preemia või karistus lükkab meid kindlal viisil tegutsema. Kuigi Skinneri mudel selgitas suurepäraselt, kuidas välised stiimulid inimeste harjumusi mõjutavad, ei aidanud see mõista, kuidas meie mõtted, tunded ja uskumused sellesse keerulisse võrrandisse paigutuvad.Et seda tühimikku täita, pakub Clear oma „Aatomharjumustes“ välja kognitiiv- ja käitumisteaduse integreeritud raamistiku, mis on üks esimesi, mis võtab arvesse nii väliste stiimulite kui ka sisemiste emotsioonide mõju harjumustele. Ta kirjeldab lihtsalt ning hoogsalt, kuidas ehitada üles paremaid harjumusi ja seda mitte üksnes päevadeks või nädalateks, vaid terveks eluks. Raamatu selgrooks on neljast sammust koosnev harjumuste mudel ‒ signaal, himu, vastus ja preemia, ning neli käitumise muutmise seadust. Kuigi iga tema sõna taga seisavad teaduslikud tõendid, ei ole tegu kaugeltki mitte kuiva akadeemiline uurimuse, vaid ütlemata tõhusa käsiraamatuga.Aastal 2017 lõi James Clear harjumuste akadeemia, millest sai üks peamisi treeningplatvorme neile, kelle eesmärgiks oli nii isiklikus elus kui ka töises plaanis paremaid harjumusi juurutada. Õigepea asusid Fortune 500 ettevõtted ja plahvatuslikult kasvavad idufirmad oma juhte ja meeskondi just sellesse akadeemiasse koolitustele saatma. Tänaseks on harjumuste akadeemia lõpetanud üle 10 000 juhi, treeneri ja õpetaja.

See on elulooline eneseabiraamat, mis algab seal, kus lõppes minu romaan „Musta pori näkku”. 21-aastaselt seisin ma lihtsa valiku ees: kas joon veel mõne kuu ja suren ära või keeran pudelile lõplikult korgi peale ja jään ellu. Ma otsustasin elada. Järgneva 25 aastaga sai minust tuntud muusik, edukas kirjanik, nõutud saatejuht ja kardetud talendikohtunik. Selles raamatus tutvustan ma nippe, mida ma kõige selle saavutamiseks kasutasin. Tarvita neid targalt ja sa jõuad palju kaugemale kui mina.Mihkel Raud

“Kirjad tütrele” on aus, kohati naljakas, kuid peamiselt väga eluline sisevaade ühe noore naise emaks kasvamise teekonnale. Dagmar Lamp kogus kokku päevikukatked ning kirjad, mida ta hakkas kirjutama oma tütrele hetkest, mil rasedusest teada sai. “Kirjad tütrele ehk kuidas ma emaks kasvasin ja oma last kogemata maha ei tapnud” ei näita emadust üksnes roosilise ja mannavahuse nunnu-maailmana, lugeja ette tuuakse ka heitlused sünnitusjärgse depressiooniga, frustratsioonimomendid, aga siiski ka need maailma ja hinge paigast liigutavad hetked, mille nimel see raske teekond on ette võtmist väärt.See on sisevaade ema ja tütre kokkukasvamisse: intiimne, humoorikas, vaevaline, täis magamata öid ja lakkamatut nuttu. Kuid, mis peamine, see on raamat täis armastust.

Eesti kõige tuntuma numeroloogi Kai Tamme eneseabi võtmes kirjutatud raamat „Numeroloogia. Leia oma õnne valem“ toob lugejateni lihtsalt ja arusaadavalt põhjaliku ülevaate numeroloogiast ja selle kasutusvõimalustest.Me kõik soovime olla õnnelikud ja edukad ning elada head ja täisväärtuslikku elu. Selleks tuleb meil eelkõige õppida tundma ennast. See, aga omakorda, aitab mõista teisi inimesi, muutuda terviklikuks ja harmooniliseks isiksuseks.Inimese põhinumbrid moodustavad ühtse terviku. See on kui materjal, millest inimene loob vabal valikul oma elu.Numeroloogia vaatleb numbreid kui võtit, mille abil saab avada inimese olemust ja aru saada tema käitumisest.See raamat on teejuht õnneni. Raamat aitab meil avastada enda sisemist mina ja teed, mida mööda siin elus käime. Raamatust saab teada, kuidas numeroloogia abil säilitada energiat, teha õigeid valikuid õigel ajahetkel, vältida halba ja korrata head. Et iga päev meie elus oleks õnnelik.

Olen alati mõelnud, et kunagi kirjutan raamatu. Oma elust. Nii palju on saanud nalja, nii palju on olnud uskumatuid seiklusi, kokkusattumusi, kurbust ja õnne.Kirjutada mulle meeldib. Ja pensionäripõlveks on mälestused settinud kullaks ja mullaks. Liigne emotsioon ja ebaolulised seigad on minema hõljunud, jäänud on vaid ehtne ja hea. Nii ma arvasin. Mida ma arvata ei osanud, on see, et kirjutan raamatu juba nüüd, neljakümne seitsmesena, kiiruga, telefonis ühe sõrmega tippides. Ja mõeldes mitte oma elust, vaid suremisest.2017. aastal ALS-i diagnoosi saanud Jane Paberit on esimene eestlane, kes ravimatu haiguse tõttu otsustas oma elu lõpetada abistatud enesetapuga Dignitase kliinikus Šveitsis. Tema erakordne lugu tekitas ühiskonnas avaliku diskussiooni, kus räägiti surmast, abistatud enesetapust, palliatiivravist ja paljudest muudest inimväärset elu puudutavatest teemadest. Jane pidas oma missiooniks ALS-i-teadlikkuse tõstmist, sotsiaalsüsteemi kitsaskohtadest ja väärikast elu lõpust rääkimine oli tema viimane töö.Tegemist on kaasahaarava raamatuga, mis teema süngusele vaatamata sisaldab parajalt huumorit ja helgust. Jane oskas näha positiivset seal, kust seda tavaliselt otsida ei osata. Ta oskas kirjeldada sügava sisemise veendumusega ka kõige tavalisemaid eluhetki. Raamatu muudab huvitavaks just autori võime näha seda, mis on tõeliselt tähtis ja kaunis, eristada olulist vähemtähtsast ja seda kirjeldada viisil, mis ei jäta kedagi külmaks. Ostes raamatu „#ükskilihaseiliigu“ toetate Janno Puusepa Fondi.