Книги, похожие на «Jesper Juul, Sinu tark laps»

„Keha peab arvet“ räägib sellest, kuidas traumad mõjutavad vaimu ja keha, tervet inimese elu. Bessel van der Kolk, üks maailma juhtivaid traumauurijaid, on kirjutanud raamatu traumaatilise kogemuse toimemehhanismidest, võimalustest erinevat liiki traumadega toime tulla ning millised on viimaste aastakümnete avastused ning läbimurded traumade uurimisel ja ravis. „Keha peab arvet“ sisaldab suure hulga juhtumikirjeldusi, mis aitavad mõista erinevate traumade olemust ja võimalikke lahendusi, mis teeb sellest väärtusliku lugemise nii asjatundjatele kui sarnaste kaebustega inimestele.Bessel van der Kolk (snd 1943) on USA psühhiaater, kes on töötanud mh Harvardi Meditsiinikoolis ja andnud loenguid ülikoolides üle maailma. Van der Kolki peamine uurimisvaldkond on traumad ning posttraumaatiline stressihäire, ta on uurinud traumadest taastumist nii laste kui täiskasvanute puhul ning oli üks esimese teadlasi, kes uuris trauma mõju kehale ajukuvamisseadmete abi. „Keha peab arvet“ on üks viimaste aastate tähelepanuväärsemaid ja tõlgitumaid populaarteaduslikke psühhiaatriaraamatuid.

Selles raamatus ei räägita teile, kui vahvasti aju toimib. Vähemalt ei jää esmapilgul sellist muljet. Sellest raamatust ei saa ka lugeda, kui täiuslikult aju töötab. Ta nimelt ei tööta täiuslikult.Paljud inimesed usuvad, et probleemide lahendamiseks ja edu saavutamiseks tuleb pingelisemalt, tõhusamalt ning keskendunumalt töötada. Sedasama suudavad aga kahjuks ka masinad. Meie seevastu eksleme pidevalt õigelt rajalt kõrvale, oleme ebatäpsed ja hajameelsed. Me teeme valearvestusi ja hindame valesti aega. Kuid just nende vigade tõttu tulevad meile pähe uued ideed ja head otsused.Henning Beck (snd 1983) näitab võluvalt, miks aju väidetavad nõrkused on hoopis tema salarelvad; miks meie suurim mõttejõud on sageli varjul vales mõtteviisis ja kuidas saaks neid aju tõelisi tugevusi kasutada selleks, et mõelda loovamalt ja tegutseda tõhusamalt.Henning Beck kirjeldab uskumatult ilmekalt, kuidas meie aju vigu teeb. Ja seda tehes kasutab ta enda aju veatult. Paradoks.– Vince Ebert, füüsik ja koomik

Kuidas hellitada hullumeelseid ideid, mille abil võidetakse sõdu, ravitakse haigusi ja muudetakse tööstustLehekülgi: 344Wall Street Journal bestseller.Aasta parim juhtimisraamat, Amazon, Bloomberg, Financial Times, Forbes, Washington Post.Bill Gates, Daniel Kahneman, Malcolm Gladwell, Dan Pink ja Adam Grant soovitavad. Innovaatiline organisatsioonikultuur on kuum sõna, millega leheveergudel ja konverentsidel paguneid teenida. Ühel hetkel kipub aga innovaatilisus džinni kombel pudelist haihtuma. Inimesed on samad, töökultuur on sama, aga endist innovatsioonipuhangut enam pole. Miks? Suurte inimrühmade toimimise tuum on midagi sellist, mida enamusel on lihtsalt raske mõista, väidab Safi Bahcall.Nokiat tunti 1970ndatel kummisaabaste ja tualettpaberi tootjana. Kolmkümmend aastat hiljem oli Nokiast saanud Euroopa väärtuslikuim firma, kes müüs ligi pooled planeedi nutitelefonidest. Aastal 2004 leiutas rühm Nokia insenere telefoni, millel oli internetivalmidus, suur värviline puutetundlik ekraan ning kõrge resolutsiooniga kaamera. Nad pakkusid välja teisegi hullumeelse idee: netipõhise rakenduste poe. Juhtkond lasi mõlemad projektid põhja. Kolm aastat hiljem nägid need samad insenerid oma ideede materialiseerumist San Francisco laval. Steve Jobs tutvustas iPhone’i. Viis aastat hiljem oli Nokia mängust väljas. Rühmade ja ettevõtete käitumismustri äkiline muutus – samad inimesed käituvad korraga kardinaalselt teisiti – on paras müsteerium. Korporatsioonid väidavad, et suurtel firmadel ebaõnnestuvad asjad põhjusel, et nende töötajad on konservatiivsed ja riskikartlikud: kõige põnevamad ideed tulevat hoopis väikestest ettevõtetest. Aga laske vaid see alalhoidlik suurkorporatsiooni tüüp idufirma uksest sisse, kui lips lendab nurka ja hullumeelseid asju hakkab juhtuma. Sama inimene võib toimida ühes kontekstis konservatiivse projektitapjana, teises aga lahingulippu lehvitava sõdalasena.Sama muster põhjustab ka mateeria veidrust, mida nimetatakse faasisiirdeks. Kui virutada haamriga veega täidetud vanni, plärtsatab see läbi vee. Kui alandada vee temperatuuri külmumise piirini ning seejärel haamriga taas virutada, puruneb veepind kildudeks. Sama molekul toimib ühes kontekstis nagu vedelik ja teises nagu kõva tahke aine. Loogika, mis kehtib ka töörühmade ja ettevõtete puhul. Edukas pööraste ideede toitmine on üks organisatsiooni faase, samamoodi nagu vedel olek on mateeria faas. Mõistes neid faas, mõistame ka seda, miks meeskonnad ühtäkki muutuvad ning kuidas seda üleminekut sujuvalt reguleerida. Täpselt nagu temperatuur reguleerib vee külmumist. Et uuendusmeelsus ei tarduks, tuleb kindlaks teha pisikesed arengud struktuuris ning seejärel jäika töörühma muuta.

„Ükski pere pole saar“ on liigutav ja kaasakiskuv lugu aktiivsus-ja tähelepanuhäire (ATH) ja autismispektri häirega last kasvatava pere igapäevaelust.“Ükski pere pole saar” räägib süütundest, mis on tuttav paljudele erivajadustega laste vanematele, ja sellest, kuidas lapse vajadust suurema toetuse järele pannakse pahatihti halva kasvatuse, liigse suhkru või ebaturvaliste peresuhete süüks.ATH-lapsed endale külge sildi „rumal“ või „halvasti kasvatatud laps“, kuid ATH-l pole rumaluse ega halva kasvatusega mingit pistmist. Samamoodi kogevad halvustamist ATH-ga laste vanemad, kes tunnevad end sageli lapsevanema rollis ebaõnnestununa, kuid kes janunevad hoopis mõistmist ja toetust.See räägib ühiskonnast ja koolisüsteemist, mis tihti ei aktsepteeri erinevusi, ja ühe lapse igatsusest kuuluda teiste hulka.Raamat põhineb autori isiklikel kogemustel ja pakub kindlasti samas olukorras olevatele peredele nii äratundmishetki kui ka lohutust.

Vägivallatu suhtlemine (VVS) on meetod kaastundlike suhete saavutamiseks, mille töötas välja 1963. aastal Marshall B. Rosenberg, kes on seda sestsaadik pidevalt täiendanud. VVS pakub põhitõdede raamistikku ja oskusi, lahendamaks inimeste probleeme kõige intiimsematest muredest kuni globaalpoliitiliste konfliktideni.