Книги, похожие на «Барбара Картленд, Sinisilmne nõid»

Dorfi on väike saar Läänemeres, kus ühe suve jooksul toimub saareelanike elus mitmeid tulevikku määravaid sündmusi. Panoraamse külaelu kujutuse keskmes on kirglik armastuslugu, mis jõuab sügise saabudes oma loogilise lõpuni. Peeter Urmi kujutuslaad on ka selles teoses jõuline ja lugejat köitev.

Kui tahad iseennast tundma õppida, siis uuri alustuseks maailma, mis on su ümber.Oma elukogemusele tuginedes viib Paulo Coelho meid ajas tagasi, et saaksime uuesti tuttavaks põlvkonnaga, kes ihkas rahu ja julges minna vastuollu väljakujunenud ühiskondlike normidega.Kõhn pikajuukseline brasiillane Paulo, kes tahab saada kirjanikuks, otsib kaugetelt maadelt elu sügavamat tähendust. Otsingud viivad noormehe Amsterdami, kuulsale Dami väljakule, mis kihab kirevaid rõivaid kandvatest vaimsete huvidega noortest – nemad ongi hipid, kellesse ülejäänud ühiskonnaliikmed suhtuvad hirmu ja põlgusega.Seal kohtab ta Karlat, kellega koos võetakse ette bussireis Nepali. Reisiseltskond on kirju, igaühel on jutustada oma lugu, ja nagu pikkadel rännakutel ikka, tuleb ette tormilisi pöördeid ja sügavaid sisemisi muutumisi.„Hipi” on lugu eneseotsingutest, vaimsetest püüdlustest ja ennekõike muidugi Armastusest.

Oskar Lutsu „Soo“ on pelutav ja peibutav, hirmus ja armas lugeda, üks eestlaste lemmikraamatuid läbi aegade. Luts ei kisu siin naeru nalja pärast, vaid loob lausa krimivalda kiskuva õhustiku. Väljakutsed, mida lugu tegelastele esitab, ei oleks tänapäevalgi kergete killast ning kui erinev see Lutsu-aegne Eesti maaelu tänasest ongi. Sohu või metsa eksitakse ikka ja kohalik pätt või ott võib vabalt nüüdki hõlma hakata, oma nõuda ja linnavurlest suvitajat tagas koju kihutada, eriti kui tüdrukud on mängus.

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu. – PIRET TALI