Книги, похожие на «Katrin Kurmiste, Sinised õunad»

Nende kaante vahelt leiate sümboolse portree ühest elatanud naisest, kes elab üksinda vanatädilt päritud Oapõllu väiketalus Hiiumaal, kaaslasteks kass Mirri ja lugematu hulk eluteel talletatud, mälu poolt juhuslikus järjestuses ette söödetud mõtteid ja meenutusi.Elus toimunud sündmused käivad vanuriga kõikjal kaasas, vahel haaravad teda jäägitult ja sunnivad ammu toimunut jälle läbi elama. Sealsamas aga taanduvad need meenutused kiretu jutustaja ossa, ning ta saab elus juhtunut kõrvalseisja pilguga uuesti üle lugeda nagu raamatukogust toodud romaani, tookordsetele sündmustele oma mõtteid vahele lükkides. Nagu kõiki eakaid, hakkavad ka Ernat kimbutama mitmed tervisehädad, aga need ei suuda naise loomupärast optimismi murda. Lõplikule minekule ta ei mõtle, sinna on veel aega!

Ühel õhtul põleb väikese Tiiu kodutalu maani maha ning ta ema ja väikevend hukkuvad. Orvuks jäänud tüdruk kasvab üles võimuka tädi peres koos täditütre ja kaksikutest tädipoegadega. Tal pole justkui millestki puudu, pigem vastupidi, sest saatuse poolt on talle antud erilised võimed. Samas on ta ilma jäänud ema õpetussõnadest, mida Tiiu talu naised põlvest põlve oma tütardele edasi andsid. Lõpetanud talutöö kõrvalt Maaülikooli, jääb neiu endiselt seotuks kasuvanemate taluga, kuid iidse suguvõsa otsese järeltulijana otsustab ta kunagise kodutalu taastada. Romaan toob haaravalt lugejani väikese tüdruku naiseks kujunemise loo ning kirjeldab tänapäeva maaelu rõõmusid ja muresid ning keerulisi inimsuhteid.

Greete Kõrvitsa (sünd 1988) debüütromaan on väljamõeldud tegelaste ja sündmustega, kuid tähelepanekutega ning dialoogidega autori enda elust. Ameerika ühiskonda kirjeldab autor kontrastsetes värvides. Jätkub kõike: irooniat, huumorit, pisaraid. Ent mitte ainult Ameerikat pole selles raamatus. Siit leiab ka Eesti elu, eestlaslikku suhtumist, rõõmu ja masendust, kodu ja natuke koduigatsust. See on raamat kohanemisest, mille taolist tuleb kogeda paljudel, kes on pidanud järgnema „sellele õigele“ – mõeldagu siin siis tööd või inimest.

Eva Koffi romaanis „Sinine mägi“ põimuvad 20. sajandi lõpu- ja alguskümnendid: 90ndad – peategelase, meditsiinitudengi Liisi üliõpilaspõlv, 20ndad – tema vanaema Elfi noorusaeg, Esimese ilmasõja eelne aeg – vanavanatädi Adele noorusaastad. Kolm noort naist, ja nende sõbrad-lähedased eluperioodil, mil tehakse elu suurimad ja tähtsamad valikud, leitakse oma tee ja kaaslased sel teel. Aga milline ka ei oleks aeg, millistel väljadel ka ei peetaks suuremad lahingud, kuhu ka ei oleks jõudnud teadus, ja mida ka ei suudaks arstid inimese ravimisel, inimese hing oma põhiolemuselt on ikka sama – igatseb õnne, armastust ja lähedust. Stiilitäpselt kirja pandud “Sinine mägi” suudab ellu äratada lähemad ja kaugemad ajad, sise- ja kahekõned 20ndate keeleuuendusest 90ndate kõnekeeleni. «Eva Koffi „Sinine mägi“ pakub veenva vaate inimlikule lähedusele. Lugedes romaani tegelaste omavahelistest liginemistest ja eemaldumistest, kerkib silme ette köielkõnd, tasakaaluharjutus kahele, mida tuleb õppida käigu pealt – armastuses ei viida läbi õppusi. Läheduse mõistmine on ühtlasi lähedaste lõppematu mõistatamine, ikka jääb midagi üle või vajaka. Ent samas võib Koffi romaan viia mõttele, et isegi kui armastuses pole täielik tasakaal võimalik, võib vääratades avaneda uus suund, kaaluta olekus selguda asjade tegelik kaal.»Jan Kaus Eva Koff (snd 1973) on kirjutanud mitmeid näidendeid ja lasteraamatuid. „Sinine mägi“ on tema esimene romaan. Teos pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise koha.