Книги, похожие на «Mihkel Raud, Sinine on sinu taevas»

Loovinimestest abielupaar, naine kunstnik ja mees kirjanik, kutsutakse TV-saatesse „Avalikult abielust” rääkima oma 43-aastasest kooselust. Siit saab alguse kuuekümnendate põlvkonna lugu, kus autorit huvitavad eelkõige vastuolulised hingeseisundid ja kahe tugeva isiksuse kooselu peenemad nüansid ning seda kõike vaadeldakse idabloki ajalooliselt keeruliste aegade taustal. TV-saade, kus on vanapaari räägituga meelevaldselt ringi käidud, tekitab peategelastes pingeid ja konflikte. Vanad haavad kistakse lahti ja ühtäkki pole miski enam endine …

„Rootsi kummikud” on iseseisev järg Henning Mankelli romaanile „Itaalia kingad”. Vaheda sulega kirjeldab autor eaka mehe eluvõitlust: armastust, kaotusi, valesid ja vananemist.Ühel hommikul ärkab pensionile jäänud arst Fredrik Welin selle peale, et tema maja on üleni leekides. Ta jõuab vaevu eluga välja, kaasas ainult kaks vasaku jala kummikut. Hommikuks on tema armsast saarestikumajast järel ainult tuhk. Kogu tema elu on hävinud ja ta tunneb end liiga vanana, et otsast alustada ja uus kodu rajada. Selle asemel asub ta elama vanasse haagiselamusse, piirdudes vaid eluks hädavajalikuga. Nagu sellest oleks vähe, kahtlustab politsei, et ta pani ise oma majale tule otsa. Fredriku ellu toob veelgi rohkem segadust tütar Louise’i saabumine, kelle hulljulge ja kompromissitu elustiili tõttu satub isa vanuigi veel Pariisi oma noorusaja radadele. Lisaks armub ta ülepeakaela endast kolmkümmend aastat nooremasse ajakirjanikku Lisa Modini, kes tuleb tulekahjust artiklit kirjutama.Uusaastaööl põleb saarestikus maha veel üks maja ja kohalike seas hakkab levima ärevust tekitav kuuldus salapärasest sarisüütajast. Sügisel alguse saanud sündmused viivad lahenduseni, mida Fredrik Welin poleks osanud uneski näha.

Ühel talveõhtul sisenevad kolm terroriorganisatsioonile Daesh truudust vandunud inimest Göteborgi raamatupoodi. Sinna on kutsutud esinema koomiksikunstnik, räägitakse sõnavabadusest ja jumalateotamisest. Kunstniku esinemise katkestab püstolipauk, puhkeb paanika ja kõik poes viibijad võetakse pantvangi. Kuid üks kolmest ründajast, noor naine, kelle ülesandeks on vägivalda filmida, pöördub rünnaku ajal oma kaaslase poole ja sosistab: „Kõik on vale. Me ei tahtnud siia tulla. Me peaksime jalga laskma.“Kaks aastat hiljem kutsub seesama naine kohtupsühhiaatriakliinikusse kirjaniku, kelle raamatuid ta on lugenud. Ja kirjanik läheb, ehkki vastumeelselt, sest tahab tuua selgust müsteeriumisse, kuidas sattus Belgia tüdruk äkki Rootsi, mäletamata oma nime ja oskamata enam oma emakeelt.„Nad upuvad oma emade pisaratesse“ on lugu tänapäeva maailmast, lootusest ja lootusetusest, sõprusest ja reetmisest. See on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks, kuid ka lugu julgest katsest luua alternatiivseid versioone kohutavaks tulevikuks.Johannes Anyuru (snd 1979) on Rootsi kirjanik ja luuletaja. 2003. aastal debüteeris ta luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud kolm luulekogu ja neli romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. Teda on tunnustatud mitme auhinnaga. 2017. aastal sai ta Rootsi mainekaima kirjandusauhinna – Augustipreemia – romaani „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ eest.