Книги, похожие на «Mihkel Raud, Sinine on sinu taevas»

„Ja ma kõndisin kodu poole ja mõtlesin, et võib-olla peaksin ma kõigele vaatamata selle loo kirja panema. Loo Stellast, Alexist, endast ja oma vanematest ning ka Sandist, Amirist ja Tommi Hjeltist. Ja ma mõtlesin, et selles loos peab olema palju rohkem tõtt kui „Sepapargi unistajas“ ja teistes lugudes, mis ma olin kirjutanud. Sest me elasime säärasel ajal, nagu me elasime. Sest et on pimedust ja sest et on valgust. Ja siis järgmine vastumeelne mõte: sellisel juhul tuleb minulgi kohtuda valguse ja pimedusega iseendas.“ Tuntud ja tunnustatud soome-rootsi kirjaniku Kjell Westö (snd 1961) romaani „Väävelkollane taevas“ tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub.See eepiline Helsingi kirjeldus käsitleb põlvkondi, peresuhteid, armastust ja sõprust, kuid näitab ka kriitiliselt, kuidas klass ja keskkond, kust me tuleme, meid mõjutavad ning meie unistusi ja mälestusi kujundavad. Mõjutused tulevad ka meid ümbritsevast maailmast ning taevas, mis lapsepõlves oli süütult sinine, omandab kollakaid toone, millega tuleb õppida elama, ilma et kalgistuks. Romaan on tugevaks jätkuks Westö varasematele teostele, aga pinged ja värvid on veelgi jõulisemad.

Väikeses õdusas Karlovas, kus kõik tunnevad kõiki ja naabritesilme eest ei jää miski varjule, on vanas puumajas elavad naised osanudperekonna saladusi läbi aastakümnete hoida. Teadmatusest sündinud valedotsused muudavad kinnisvaramaakleri Maaris Saugase elu üha keerulisemaks. Kuiühel talvehommikul leitakse tema endise naabri, omandireformi hammasratastevahele jäänud sundüürniku August Arksoni laip, kutsutakse Maarispolitseiuurija juurde.

„Üks meist valetab“ on lugu viiest pärast tunde jäetud noorukist, kellest jäävad ellu neli. Nad kõik on kahtlusalused ja neil kõigil on midagi varjata.Meil kõigil on saladusi, oluline on see, kui kaugele oleme valmis nende varjamiseks minema.Esmaspäeval pärastlõunal jäetakse pärast tunde viis Bayview High keskkooli õpilast.Bronwyn, Aju, on seadnud sihiks Yale’i ülikooli ja ta ei riku mitte kunagi ühtki reeglit. Addy, Kaunitar, on piltilus kooliballide kuninganna. Nate, Kurjategija, on juba narkoäri ajamise eest tingimisi karistada saanud. Cooper, Sportlane, on pesapallistaar. Ja Simon, Heidik, on Bayview High kurikuulsa kuulujuturakenduse looja.Aga Simon ei välju enam kunagi klassiruumist, kuhu ta sisenes. Sest enne, kui aeg täis saab, on Simon surnud. Ning uurijate sõnul ei ole tema surm õnnetusjuhtum. Ta suri esmaspäeval. Teisipäeval oli tal plaanis postitada mahlakaid paljastusi oma klassikaaslaste kohta ja seega on kõik neli tema mõrvas kahtlustatavad. Või on nad hoopis vabaduses viibiva tapja jaoks ideaalsed patuoinad?Sedamööda, kuidas politsei loos selgusele jõuab ja meedia möllab, peavad neli teismelist toime tulema oma valede tagajärgedega ja neid endiselt mängukannina kasutava tundmatu vastasega. Kui nad ei suuda oma erimeelsusi lahendada ja koos tegutseda, satuvad nad otseteed manipuleeriva tapja osavalt punutud võrku.Romaan „Üks meist valetab“ on erinevate tegelaste silmade läbi edasi antud nutika süžeega põnevuslugu, mille lõpplahendus selgub alles viimasel leheküljel. See on midagi enamat kui tempokas krimka – lugu on ühtlasi ka valgustav pilk kooliellu.Karen McManuse debüütromaan ilmus 2017. Tõlkeõigused on müüdud enam neljakümnesse riiki, see on püsinud New York Timesi menukite nimekirjas üle aasta, tõlked on jõudnud menukite nimekirja Suurbritannias, Iirimaal, Saksamaal, Prantsusmaal ja Brasiilias. Loo põhjal on valmimas film. Karen McManuse teine romaan TWO CAN KEEP A SECRET ilmub eesti keeles 2019.

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.