Книги, похожие на «Eva Koff, Sinine mägi»

«Pärsia kirjad» on satiirižanri põhjapanevamaid teoseid maailmakirjanduses. Et aga «Pärsia kirjade» huumor ja satiir meile mõistetavad oleksid, oleks ehk kohane meenutada ajastut. Louis XIV, valitsenud suurriiki 74 aastat (kauem pole vist üleüldse keegi maailma ajaloos riiki valitsenud), suri kogu Euroopale kergenduseks 1715.a. Troonipärija Louis XV-nda alaealisuse tõttu hakkas riiki juhtima Orléans'i hertsog Philippe, kes armastas luksust, pidusid ja tralli. Ka paberraha sissetooja John Law' afäär langeb just sellesse ajajärku. Valitseva ringkonna argielu oli üks lõpmata pillerkaar, õukondlaste vaimsel piiratusel polnud aga põhja ega lage… Nojah, tuleb tuttav ette. Tõepoolest, «Pärsia kirju» lugedes jääb mulje, et maailm pole mitme sajandi vältel suurt muutunudki. Aga kas siis šedöövritega pole ikka nii? Eks nad seetõttu šedöövrid olegi, et aeg pole suutnud nende sõnumit kahandada ega ähmastada. … Kaks noort pärslast saabuvad Euroopasse ja mida nad siin kõik näevad ja kuulevad?!?… Lauri Leesi

Brandon Sandersoni romaanis „Taevasselend“ („Skyward“) on toimunud tervet galaktikat hõlmav kosmoselahing, milles inimesed on lüüa saanud ja sunnitud pagema Detrituse-nimelisele planeedile. Seal peituvad nad koobastesse, kuhu jäävad lõksu terveteks inimpõlvedeks, samal ajal kui planeeti ründavad salapärased võõrad tähelaevad. Koobastes kasvab ka piloodi tütar Spensa, kelle isa kohta räägitakse, et ta on kunagi lahingust põgenenud ja oma pere häbisse jätnud. Hoolimata kaaskodanike põlastusest püüab Spensa samuti piloodiks saada, et tulnukatega võidelda, teada saada, mis isaga juhtus, ja aidata inimkonnal püsima jääda.

Üksikemana poja ülikooliküpseks kasvatanud Aliis otsustab vahetada hooldushaigla õe ameti koristajakoha vastu Rootsis, et nii oma lapse arstiõpinguid toetada. Aastaid kitsastes oludes virelenud Aliis on ammu kaotanud usu, et elu talle põnevust ja armastust võiks pakkuda. Kuid laevasõit sihtkohta osutub ootamatult seiklusrikkaks. Kui luksusliku restorani klient kalaluu alla neelab ja teda lämbumisoht ähvardab, suudab üksnes Aliisi kiire ja otsustav sekkumine vana mehe surmasuust päästa. Pööraselt rikas ja mõistatuslik vanahärra kutsub Aliisi oma erihooldajaks ning Rootsi haigla asemel satub naine tööle Prantsusmaa villasse. Üle pikkade aastate on tal aega vaadata tagasi lapsepõlve, mil ta kasvas üles väikeses alevikus, ning otsida lepitust oma vanematega, kas või mõtetes. Samal ajal püüab Aliisi poeg Mathias toime tulla iseseisva eluga Tartus ja üha enam vaevavad teda küsimused oma isa ja vanavanemate kohta, kellest ema talle pea midagi rääkinud pole. „Viimane laev” on eluterve huumoriga kirjutatud südamlik lugu naisest, kes avastab üllatuslikult, et küps iga võib olla mitmes mõttes märksa värvikirevam kui noorus. Raamatule on oodata järge.

«Minu Mustamäe„ on Armin Kõomäe uus novellikogu, mis on jagatud kaheks – „Mustamäe lood“ ja «Muud lood“ – ja kus keskse teemana tõuseb esile Mustamäe. Armin Kõomäe lugudes on nostalgia ühendatud groteskiga, sügavalt isiklikud meeleolud on põimunud tänapäeva elu iroonilise kujutamisega. Armin Kõomägi on tänapäeva eesti kirjanduse tugevamaid novelliste, tema tekste iseloomustab täpne sõnakasutus, põnevad tegelased ja novellilik puänt. «Minu Mustamäe» on hea lisandus eesti kirjanduse varasematele Mustamäe-teemalistele tekstidele, nagu Mati Undi «Sügisball» ja Arvo Valtoni «Mustamäe armastus». Huvipakkuv ja nauditav raamat nii neile lugejatele, kel on olnud kokkupuudet Mustamäega, kui ka kõigile teistele.