Книги, похожие на «Eva Koff, Sinine mägi»

Üksikisiku roll ajaloos on tihti väga suur. Eriti käib see riigijuhtide kohta. Nende otsustest sõltub, kas rahvas saab rasketel hetkedel toetuda oma riigile või jääb tal üle vaid võõraste armulikkusele loota. 1939. aasta sügisel Eesti valitsuse poolt langetatud otsusest, sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, sai alguse alanduste tee kogu rahvale, mille kurbi mõjusid maitseme praegu ja ilmselt veel kaua tulevikuski. Päts ja Laidoner koos võinuks toimida ka teisiti. Sellisest teisest võimalusest räägibki see raamat.

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“

Vaesunud Eldridge’i krahv pärib varanduse ning otsustab oma head õnne ka sõpradega jagada. Ta korraldab neile uhke peo, kuid esitab ühe nõudmise: kõik ta sõbrad peavad endaga kaasa tooma kauni noore naise, kurtisaani, kes asub teistega võistlema, et leida võrreldamatu kaunitar. Võitja kuulub krahvile.Üks tema sõpradest, Sir Edward Howe, lühidalt Harry, on aga hädas, kui tema valitud kurtisaan tulla ei saa. Kõigest hoolimata leiab ta siiski tüdruku, keda kaasa võtta – tüdruku, kes võib veel kõigist kaunim olla. Just see tüdruk avastab, et üks võistlejatest kavatseb krahvi uimastada… just see tüdruk leiab Harry teadvusetuna lebamas…

Kolme raamatu autor Taavi Kangur selgitab selles raamatus vaimukalt ja asjatundlikult, kuidas saada kirjanikuks."Miks saavad avalikuks minu mõtted kirjutamisest ja lugemisest? Umbes kaheksa aastat tagasi asusin uurima, kas on võimalik leida sirge tee kirjutamise juurde. Uurisin, mismoodi võib ühest inimesest kirjanik saada. Teele kerkis palju arusaamatusi ja esmapilgul lihtsana näivad asjad osutusid põhjatuteks uurimisobjektideks. Uues maailmas kobamisi ringi liikudes leidsin küsimustele vastuseid ja vastustele uusi küsimusi.Kas kirjanikuks saab õppida? Küsimuse esitamine ja rõhuasetus ei jäta tavaliselt ühtegi kirjutamisega tegelevat isikut külmaks. Olen kohanud ja ilmselt kohtan veel inimesi, kes nähvavad mulle, et kirjutama peab nii, nagu otse tuleb, ja protsess ei allu õppimisele. On ainult ürgudu ja meedium (kirjanik), kes saab sealt kuskilt pilvest oma teksti kätte. Kindlasti on väitjatel tuua mõni näide otse elust. Jakõigesse, mis räägib kirjutamise õppimisest, suhtuvad nad põlgusega, isegi täiesti mõistlikesse soovitustesse, et paremaks saamiseks on vaja harjutada. Olen palju lugenud kirjutamisest ja tõeliselt suured ja maailmakuulsad kirjanikud ütlevad keerutamata: harjutama peab aastaid, kümneid aastaid.Pidage meeles, õppimises ei ole mitte midagi halba! Te soovite saada kirjanikuks, Teie sees helisevad sõnad, Te tahate osata neid õigesti välja lasta. Jah, on vastus, kirjanikuks saab õppida, kui sisemuses on tungiv soov kirjutada," ütleb Taavi Kangur.