Книги, похожие на «Mart Laar, Sinimäed 1944»

Mõni neist oli alles 14-aastane koolipoiss. Nad suundusid 1918. aasta detsembris vabatahtlikena, vanemate vastuseisust hoolimata laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisus rindele, et võidelda Eesti iseseisvuse eest. Erakordselt värvikad ja tõetruud meenutused Vabadussõjast, mille on kirja pannud soomusrongi nr 2 endised sõdurid ja ohvitserid, teiste seas kirjanik Jaan Pert, kauaaegne Eesti eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes Tõnis Kint, soomusrongide diviisi asutaja ja juht Karl Parts, soomusrongi nr 2 juht Jaan Lepp jpt. Lisaks pakub raamat ohtralt fotomaterjali ning põnevaid ja detailirohkeid fakte Eestile vabaduse toonud inimestest ja sündmustest. Tegemist on soomusrongi nr 2 endiste ohvitseride Edvin Reinvaldti ja Tõnis Kinti koostatud ja 1972. aastal Rootsis ilmunud raamatu “Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjas” täiendatud uustrükiga, mille ilmumise eestvedajaks oli Tõnis Kinti Rootsis elav poeg Oole Kint.

„Valitsuse maja“ ei sarnane ühegi teise Vene revolutsioonist ja nõukogude võimueksperimendist varem ilmunud raamatuga. Yuri Slezkine’i teos, mille kohta võib öelda, et see on kirjutatud Tolstoi „Sõja ja rahu“, Grossmani „Elu ja saatuse“ või Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ traditsioone järgides, annab haaravas vormis täpse ja igakülgse pildi elust Moskva hiigelsuures kortermajas, kus nõukogude tipptegelased ja nende pered elasid enne, kui nad ise langesid stalinlike repressioonide ohvriks. Vankumatutest bolševikest ja uue maailma ehitajatest, kes on karastunud vanglates ja asumisel, saavad nüüd kõrged ametimehed, neil on perekond ja neilgi on oma olmemured, nad osalevad repressioonides, hukkavad rahvavaenlasi ja lõpuks hukatakse rahvavaenlastena ka nemad ise. Uus maailm jääb nende lastele …Aastal 1931 valminud nn valitsuse maja, mis hiljem sai tuntuks kui maja kaldapealsel, asub teisel pool Moskva jõge Kremli vastas. Selles Euroopa suurimas kortermajas oli lisaks 505 möbleeritud korterile ka kõik muu vajalik alates kinost ja raamatukogust ning lõpetades tenniseväljaku ja lasketiiruga. Autor kirjeldab, kuidas maja asukad oma korterites elasid ja juhtisid Nõukogude riiki, kuni umbkaudu 800 nendest sattus viimaks vanglasse ja kaotas enamasti ka elu.Kirjadele, dokumentidele, päevikutele, arvukatele intervjuudele ja sadadele haruldastele fotodele toetudes annab „Valitsuse maja“ mitmekülgse ja unustamatu koondpildi peaaegu kõikidest toonase elu tahkudest kirjanduskriitikast kuni uute revolutsiooniteooriate, tulevikuennustuste ja punase terrorini.Yuri Slezkine on California ülikooli ajalooprofessor, Ameerika teaduste ja kunstide akadeemia liige ning mitme auhinnatud ajalooraamatu autor.

Juba IV sajandil e.m.a sõdisid kreeka vägedes Ateenas ja Spartas naised. Hiljem käisid nad Makedoonia Aleksandri sõjaretkedel. Vene ajaloolane Nikolai Karamzin on kirjutanud: „Slaavlannad käisid vahel sõjas koos isade ja meestega, ega kartnud surma: nii leidsid kreeklased 626. aastal Konstantinoopoli piiramisel tapetud slaavlaste hulgas palju naiste surnukehi. Ema valmistas lapsi kasvatades neid sõjameesteks saama.“ Inglismaal hakati aastatel 1560 kuni 1650 rajama hospidale, kus teenisid naissõdurid. Esimese maailmasõja ajal võeti Inglismaal naisi juba Kuninglikesse õhujõududesse, formeeriti Kuninglik autotranspordi abikorpus ja naisleegion – kokku sada tuhat inimest. Ka Venemaal, Saksamaal ja Prantsusmaal asusid paljud naised tööle sõjaväehospidalides ja sanitaarrongides. Teises maailmasõjas oli aga maailm naiste kui nähtuse tunnistaja. Naised teenisid kõikides väeliikides juba paljudes maailma maades: Inglise armees 225 tuhat, USA armees 450 kuni 500 tuhat, Saksa armees 500 tuhat … Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad omandasid kõik sõjaväelised erialad, sealhulgas ka need, mida peeti kõige rohkem meeste aladeks. Tekkis koguni keeleprobleem: sõnadel „tankist“, „jalaväelane“ ja „automaatur“ polnud tollal naissugu, sest seda tööd ei olnud naised veel kunagi teinud. Naissoost sõnad sündisid seal, sõjas … Nobelist vaatleb teoses naiste osa Teises maailmasõjas ja sõja osa naiste elus.

"Raamat räägib üksikasjaliku loo elujõulisest eesti perekonnast läbi rohkem kui saja aasta, mille sisse mahuvad ka raudkülmad pildid arreteerimisest, ülekuulamistest NKVD kongides ning võitlusest surmaga stalinistlikus sunnitöölaagris Norilskis, kust eluga pääsesid vähesed.” JUSTIN PETRONEVeskitalu noorperemehe Jaan Lausingu mälestused kahe sõja vahelisest Eestist, aga ka Siberi-aastatest on kirja pannud lapselaps Tarmo. Kuigi kitsamalt ühe perekonna lugu, kannab see sissevaatena Eesti ajalukku laiemat sõnumit inimlikkusest, väikeste eluliste seikade saatuslikkusest ning ühe rahva elujõust ja vastupidavusest.Raamat annab suurepärase võimaluse tutvuda 20. sajandi Eesti saatuslike hetkedega läbi 1923. aastal sündinud “Taadu" silmade. Helge ja magus “Eesti aeg”, kurjakuulutavalt põnev Teine maailmasõda, järgnenud nälg ja viletsus ning uue ja sootuks teistsuguse, nõukoguliku elu ülesehitamine – seda kõike hõlmab ühe inimese pöördeline lugu. Jaan Lausingu mälestusi täiendab galerii silmapaistvatest pereliikmetest ja üleaedsetest, kel paraku ei õnnestunud 1940ndaid üle elada. Siberist pääsenute tegeliku elu ja Eesti NSV olude kirjeldus astub väitlusesse nüüdisajal leviva nõukogude nostalgiaga.

Iraagi sõda. Kõik selles raamatus kirjeldatud sündmused on reaalselt aset leidnud ning kõik osalised kannavad oma õigeid nimesid. Raamatus pole grammigi ilukirjanduslikku fantaasiat, seetõttu ei pretendeeri see ka mingile kirjanduslikule väärtusele. See on vaid katse näidata sõda sellisena nagu see on kaadriohvitseri ja osaleja pilgu läbi. Sõda peab ise rääkima enda eest. Olen tahtlikult viivitanud selle raamatu avaldamisega ligi aasta, et riigisaladusega seonduvad seigad jõuaksid aeguda, kaotada oma tähtsuse ning muutuda sõjaajalooks. Raamat koosneb kolmest osast. Kursiivis on esitatud päeva sündmuste kokkuvõtted, mis on koostatud diviisi ja brigaadi päevakokkuvõtete põhjal, mis oma avaldamishetkel olid salajased. Teiseks isiklikud tähelepanekud ja muljed operatsioonidest, ülemate kontrollkäikudest ning iraaklaste eluolust Ning lõpuks kokkuvõtted ja analüüsid mingite sündmuste või faktide mõjust sõja käigule või ka Eesti kaitseväele. Need kajastavad autori puhtisiklikku käsitust analüüsitavast probleemist. Samuti olen lisanud raamatusse mõned fotod ja 3. tankibrigaadi vastutusala kaardi. Leo Kunnas (s. 1967) on Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kes teenis enam kui kolm kuud Iraagis. Ta on varem avaldanud ka romaani «Sõdurjumala teener». Käesolev raamat on esimene põhjalik ülevaade Eesti sõdurite argipäevast Iraagis. EKLi 2006. aasta TOP 100 55. koht