Книги, похожие на «Charles Perrault, Sinilind»

Kuidas pälvida 20. sajandi naisena lausa viie suure riigi inimeste imetlus, austus ja armastus? Vastus on pealtnäha lihtne: ole uue aja Jeanne d’Arc!1912. aastal Uus-Meremaal sündinud mässumeelne Nancy Wake põgenes kuueteistkümneselt Austraaliast range ema juurest, elas mõnda aega omal käel New Yorgis, siis Londonis, siis ajakirjanikuna Pariisis. Leidis elukaaslaseks jõuka töösturi, kolis Marseillesse, sai tuntuks sealses kõrgseltskonnas. Kuid siis algas teine maailma­sõda. Ohtusid eirates ja abikaasa raha kasutades asus Nancy tegema koostööd vastupanuliikumisega: aitas päästa sõjavange, tegutses kullerina. Sakslased panid osavale vaenlasele, kes kõigist nende lõksudest pääses, hüüdnimeks Valge Hiir, oskamata kahtlustada, et tegu võib olla naisega, liiatigi kena, rikka ja nipsaka daamiga.Romaani sündmused põhinevad tõsielul, kuid see pole siiski tõetruu dokumentaalteos. Aga kuna peagi valmib teose põhjal Anne Hathaway produtsendikäe all ja temaga peaosas mängufilm, tasub lugejal juba romaanist uurida, kas Nancy Wake’i sobib võrrelda Jeanne d’Arciga ning kas kirg ja sügav armastus väljenduvad igas ajas omamoodi.

Printsess Thead haaras kabuhirm, kui ta isa, Kostase kuningas, talle teatas, et ta peab abielluma naaberriigi monarhiga. Kuningas Otho oli Kostase jaoks väga oluline isik, kuid paraku oli mees väga vana. Tagant kihutatuna suure armastuse unistusest, põgeneb Thea lossist ja kohtub kõrgel metsastes mägedes Nikose-nimelise kunstnikuga.Thea tajub instinktiivselt, et Nikos on osa temast ja mees tunneb sama printsessi suhtes. Nad suudavad teineteise mõtteid lugeda ja nende vahel tekib lähedus, mis pühib minema kõik muu, niisiis otsustab Thea jääda kunstniku mäeküljel asuvasse majakesse. Järgmisel päeval viib Nikos Thea mustlasmuusikat kuulama, kuid tagasiteel mustlaslaagrist võtavad neid vangi kõiki Balkanimaid hirmu all hoidvad bandiidid.Kuidas Nikos Thea kahe noore himura bandiidi käest päästab ja pimedas koopas ta kätt palub – sellest kõigest räägib Barbara Cartlandi raamat.

Ulmealmanahhide sarja Täheaeg värskeim köide toob lugejateni kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud ning kirjandusfestivali Prima Vista raames toiminud ulmejutuvõistluse viis parimat teksti. Nende seas on mõtisklev/seikluslikku zenfantasy’t, klassikalisest kaugele eemalduvat aurupunki, üleloomulikke õuduslugusid Eesti maa- ja linnamiljöös ning puhast teaduslikku fantastikat, tegevusareaaliga Londonist Võrumaani. Lisaks jutuvõistluse parimatele leiab nende kaante vahelt veel Jeff VanderMeeri aurupunkfantaasia “Hanoveri parandamine”, mis jõudis mitmesse year’s best antoloogiasse. Artiklite rubriigist leiab Siim Veskimehe vastulöögi Veiko Belialsi eelmises Täheajas ja Taivo Risti Algernonis ilmunud poleemilistele artiklitele tema loomingu ja varasemate artiklite aadressil.

Romaan jälgib nelja õe ja nende perekondade kirjut ja paljuski traagilist elukäiku möödunud sajandi viimasel kolmandikul. Lugeja ees avaneb lehvikuna galerii nõukogude okupatsiooni poolt segipaisatud ja muserdatud inimsaatusi. Küüditamise varjud, mälestuste varjud… ja ka võõra võimu truualamlikest teenritest sel kohutaval okupatsiooniajal said otsekui iseeneste kahvatud varjud… – see oligi ju nagu variserlik varjude ühiskond! Kuid üha rohkem jõuab kohale ka värskendavaid tuuli vabast maailmast – nii Ameerikast kui ka Saksamaalt, kuhu kaks õde oma elujärjega on jõudnud… Ehkki romaan Varjud kuulub viienda raamatuna perekonnasaagast romaanitsüklisse Äikese varjud, mille lisaks sellele moodustavad romaanid Enne äikest (2007), Äike (2008), Pärast äikest (2008), Välgust tabatud (2009) ning aastal 2010 ümbertöötatuna ja täiendatuna ilmunud Varjude allee, võib teda käsitleda ka iseseisva raamatuna.