Книги, похожие на «Charles Perrault, Sinilind»

Eduard Vilde 1887. aastal kirjutatud naljajutt.

Jutukogus on lugusid absurdikast etnohuumorist kuni fantaasia jateadusliku fantastikani. Salapärased paharetid kõnnivad linnatänavail jaröövivad inimestelt nägusid. Külanõid joodab pahaaimavatele külalistele jaiseendale sisse nõiajooki, mis toob kaasa ootamatuid tagajärgi. Igatsuselinnudneelavad inimesi, näkid varastavad suplejailt kehaosi ja toimub palju muud.Merca on Vanemuise näitleja, kirjanik, eesti esimene naispunkar. Avaldanudluulekogusid ja raamatu „Mees“.Raamat on eesti ja inglise keeles.

Hiljuti pensionile jäänud, malbe loomuga Harold Fry saab ootamatult kirja vanalt sõbrannalt Queenie Hennessylt. Ta pole Queenie´st juba paarkümmend aastat midagi kuulnud. Naine on haige ja ta kirjutab, et Haroldiga hüvasti jätta. Mees ei tea, mida küll Queenie´le vastata, ta läheb korraks õue, et naisele mõeldud kiri posti panna, ent mõtleb käigupealt ümber ja otsustab sõnumi isiklikult 600 miili kaugusele viia. Ta usub, et kuni ta kõnnib, püsib sõbranna elus. Nii asub Harold ilma matkasaabaste, vihmavarju, kaardi ja mobiiltelefonita uskumatule palverännakule läbi Inglismaa. Teel kohtub ta võõrastega, kes äratavad ellu valusaid mälestusi aegadest, mil tema abielu Maureeniga oli alles värske ja paljutõotav kui ka eluperioodist, mil see enam nii ei olnud. Samal ajal ootab aga Haroldi kibestunud abikaasa Maureen oma kaasat koju. Iroonilisel kombel hakkab naine, keda mehe äkiline kadumine vapustab, mehest puudust tundma. Kas Harold ja Maureen suudavad nendevahelise kuristiku ületada? Ja kas Queenie on elus, kui Harold tema juurde jõuab? “Harold Fry uskumatu palverännak” on Briti kirjaniku Rachel Joyce´i esikromaan. Enne seda kirjutas Joyce peamiselt näidendeid raadioteatrile. Ka üdini sümpaatne Harold Fry oli esialgu hoopis ühe Joyce´i raadioteatritüki tegelane. “Harold Fry uskumatut palverännakut” peeti üheks 2012. aasta olulisemaks Briti debüütromaaniks ning see valiti Bookeri auhinna nominentide sekka.

Monument on Enn Vetemaa esimene proosateos ja avaldati esmakordselt Loomingu raamatukogus 1965. aastal. Peamine sõnum mida Monumendis esitatakse on enesemüümine ja selle kaalutletud hind.Jutu peategelane võtab asja kokku nii: "Peab ikka tõesti pururumal olema, et inimeste nõrkusi mitte ära kasutada! Ega me ju veel kommunismis ela! Ja pealegi võivad kohandumiselolla täiesti õilsad eesmärgid. Kohandumine, see on sport, kunst ja – teadus!"Kui nüüd mõelda ennast aastasse 1965, kus sula on lõppenud ja võimul on Breznev siis on ütlematagi selge, et raamatu avaldamine just päris libedalt ei läinud.1966 aastal sai teos Moskvas ajakirja Druzba Narodov preemia mis kohaliku tsensuuri suu kinni pani ja raamat sai ilmuda.[…]Üks vana mees mustas mantlis, suur ja tugev mees, silmitses monumenti eemalt ja astus siis mulle lähemale. See oli professor Toonelt. „Huvitav, väga huvitav…” ütles ta.„Kas te peate monumenti õnnestunuks?” küsisin ma tagasihoidlikult.„Ma ei vaata monumenti, vaatan teid, noormees!”„Mind?”„Teid. Huvitav oleks teada, misuke on teie enesetunne…”[…]

Põikpäine ja ninakas Petrina põgeneb pansionist ja jookseb otse oma eestkostjale krahv Stavertonile sülle. Neiu üllatuseks pole eestkostja vana täispuhutud õlekubu, nagu ta oli arvanud, vaid noor, rabavalt ilus aristokraat ning seejuures kahtlemata kõige külmem ja arrogantsem mees, keda neiu on kohanud. Kuidas Petrina ka ei püüaks, ei lähe tal korda krahvi meelt mahendada. Üksnes neiu kohalolek näib juba krahvi häirivat. Krahv tegeleb oma armuafääridega ja mõtleb neiu võimalikult ruttu abielusse korraldada, et temast lahti saada. Krahvi tahtejõulisel hoolealusel on aga teised plaanid. Sütitatuna krahvi kivisest ükskõiksusest võtab neiu pähe sundida krahvi endasse armuma ja mitte kui noorde lihtsameelsesse plikakesse, vaid kirglikusse küpsesse naisesse.