Книги, похожие на «Nikolai Gogol, Sinel»

Kuidas pälvida 20. sajandi naisena lausa viie suure riigi inimeste imetlus, austus ja armastus? Vastus on pealtnäha lihtne: ole uue aja Jeanne d’Arc!1912. aastal Uus-Meremaal sündinud mässumeelne Nancy Wake põgenes kuueteistkümneselt Austraaliast range ema juurest, elas mõnda aega omal käel New Yorgis, siis Londonis, siis ajakirjanikuna Pariisis. Leidis elukaaslaseks jõuka töösturi, kolis Marseillesse, sai tuntuks sealses kõrgseltskonnas. Kuid siis algas teine maailma­sõda. Ohtusid eirates ja abikaasa raha kasutades asus Nancy tegema koostööd vastupanuliikumisega: aitas päästa sõjavange, tegutses kullerina. Sakslased panid osavale vaenlasele, kes kõigist nende lõksudest pääses, hüüdnimeks Valge Hiir, oskamata kahtlustada, et tegu võib olla naisega, liiatigi kena, rikka ja nipsaka daamiga.Romaani sündmused põhinevad tõsielul, kuid see pole siiski tõetruu dokumentaalteos. Aga kuna peagi valmib teose põhjal Anne Hathaway produtsendikäe all ja temaga peaosas mängufilm, tasub lugejal juba romaanist uurida, kas Nancy Wake’i sobib võrrelda Jeanne d’Arciga ning kas kirg ja sügav armastus väljenduvad igas ajas omamoodi.

Õhk on püssirohusuitsust hall ja hägune. Kõik peale minu on pihta saanud. Minul ei ole sinikatki.Djursholmi üldgümnaasium on haruldane koht, kus võivad ristuda miljonärivõsude ja getonoorte teed. Ühel maihommikul kohtuvad klassiruumis viis õpilast ja õpetaja. Kohtumine lõpeb traagiliselt. Üheksa kuud hiljem astub 18-aastane Maja kohtu ette. Kas ta on tõesti süüdi kõiges, mida prokurör ja ajakirjanikud talle süüks panevad? Ja kui tema ei ole süüdi, kes siis on?Kohtupõnevik „Vesiliiv” maalib Maja pilgu läbi pildi kolm nädalat kestvast kohtuprotsessist ja vaatab tagasi eelnenud sündmuste jadale. Miks ja kuidas läks nii, et Majast ja Sebastianist, kooli populaarseimast paarist, said koolitulistajad? Kes tegi midagi valesti või jättis tegemata? Kuidas on võimalik, et suhtest saab lõks ja need, kes peaksid hoolima, pööravad pilgu kõrvale? See on nüansirikas lugu armastusest ja reetmisest, süüst ja õiglusest, pealtnäha ilusa muretu nooruse pahupoolest, hoolimatusest ja kurbade tagajärgedega jaanalinnumängust.Teos pälvis 2016. aastal Rootsi parima kriminaalromaani auhinna.

Limonov ei ole väljamõeldud tegelane. Ta on olemas. Ma tunnen teda. Ta on olnud ukraina pätt, Brežnevi-aegse nõukogude underground-kultuuri iidol, New Yorgi paadialune ja Manhattani miljardäri teener. Menukirjanik Pariisis. Ta osales Balkani sõdades ja lõpuks sai temast kommunismijärgse Venemaa tohutu segaduse keskel noorte desperaadode partei vana karismaatiline juht. Ta ise näeb endas kangelast, kuid sama hästi võib teda pidada lurjuseks. Mina talle hinnangut ei anna.Emmanuel CarrèreEmmanuel Carrère (snd 1957) on üks praeguse aja mõjukamaid prantsuse kirjanikke. Puhtast ilukirjandusest alustanud ja juba sellega tuntuks saanud autor on paari viimase aastakümne jooksul liikunud dokumentaalromaani radadel. Just selles žanris on ta välja kujundanud selgesti äratuntava omailma. Carrère’i uus lähenemine sai alguse võikal tõsielulool põhinevast raamatust „Vaenlane” (e.k 2002). Carrère’i dokumentaalromaane iseloomustab autori jõuline kohalolek, kuid samas loobumine hinnangu andmisest. Carrère ei mõista kohut, vaid püüab mõista. Temaga on huvitav kaasas käia.

*НАСТОЯЩИЙ МАТЕРИАЛ (ИНФОРМАЦИЯ) ПРОИЗВЕДЕН, РАСПРОСТРАНЕН И (ИЛИ) НАПРАВЛЕН ИНОСТРАННЫМ АГЕНТОМ ЧХАРТИШВИЛИ ГРИГОРИЕМ ШАЛВОВИЧЕМ, ЛИБО КАСАЕТСЯ ДЕЯТЕЛЬНОСТИ ИНОСТРАННОГО АГЕНТА ЧХАРТИШВИЛИ ГРИГОРИЯ ШАЛВОВИЧА.Aastad 1903–1912. Järjekordne raamat Erast PetrovitšFandorini seiklustest sisaldab kolm lugu, millest esimeses satub detektiivkullalastiga uppunud galeooni otsinguil end ühel Atlandi ookeani saarel varjavamaniaki jälile, teises uurib, kuidas mõrvati naine, keda ta oli kunagiarmastanud, ja kolmandas selgitab võimalikult revolutsionääridega seotudrongiröövi asjaolusid. Autori liigituse järgi on esimene lugu tehnokraatlik,teine nostalgiline ning kolmas idiootlik kriminull. Populaarseima Venedetektiivkirjaniku Boriss Akunini raamatute kangelane Erast Petrovitš Fandorinuurib keerulisi juhtumeid XIX–XX sajandil. Eesti keeles on Boriss Akuniniltvarem ilmunud Erast Fandorini uurimised „Azazel”, „Türgi gambiit”,„Leviathan”, „Achilleuse surm”, „Eriülesanded”, „Riiginõunik”,„Kroonimine”, „Surma armuke”, „Surma kallike”, „Teemantvanker”,„Nefriitpalvehelmed”, „Maailm on lava” ja „Must linn”.

Gerhart Johann Robert Hauptmann (1862–1946) on saksa nobelistide hulgast eesti lugejale üks vähetuntumatest, peamiselt on tõlgitud tema draamasid, millest mõned on ka meie teatrilavadele jõudnud. „Soana ketser” – lugu noore mehe, katoliku preestri heitlusest kristliku askeesi ja dionüüsosliku elujaatuse vahel, mis lõpeb kirikule selja pööramisega – on Hauptmanni kõige menukam proosateos. Novelli „Fantoom. Endise vahialuse ülestähendused” peateema on samuti lubamatu armastus ja sellest tulenevad meeletud teod. Psühholoogilise täpsusega kujutab Hauptmann inimhinge heitlusi oma seniste tõekspidamiste (ja ühiskondliku moraali) vastu, sisemist võitlust iseendaga.