Книги, похожие на «Tawny Michell, Sina, mina ja vihm»

Kiirete, täpsete ja halastamatute lõigetega lahkab autor kõige igapäevasemaid elusituatsioone ja suhtepõimikuid. Tema tegelased, kes igaüks oma ainulaadse häälega oma loo jutustavad, on enamasti tavalised inimesed, mõnikord meeldivad ja liigutavad, kuid sageli ka elult haavata saanud ja kannavad endaga mõnd sünget saladust.

Minu nimi on Amber Reynolds. On kolm asja, mida peaksite minu kohta teadma:1. Ma olen koomas.2. Minu abikaasa ei armasta mind enam.3. Mõnikord ma valetan.Amber ärkab haiglas. Ta ei saa liikuda. Ta ei saa rääkida. Ta ei saa avada silmi. Ta kuuleb kõiki inimesi enda ümber, ent neil pole sellest aimugi. Amber ei mäleta, mis juhtus, kuid kahtlustab, et tema abikaasa on asjaga kuidagi seotud. Vaheldumisi naise halvatud oleviku, õnnetuse-eelse nädala ning kahekümne aasta taguste lapsepõlvepäevikute kaudu küsib see kaasahaarav psühholoogiline põnevik: kas miski saab tõesti olla vale, kui usud, et see on tõsi?Alice Feeney on kirjanik ja ajakirjanik. Ta töötas kuusteist aastat BBC-s, kus pidas uudistetoimetaja, kunsti- ja elamussaadete ning „Kella üheste uudiste“ produtsendi ametit. Ta on Faberi Akadeemia 2016. aasta kursuse lõpetanu. Ta on elanud Londonis ja Sidneys ning rajanud nüüd kodu Surrey maakohas, kus elab koos abikaasa ja koeraga.„Mõnikord ma valetan“ on tema debüütpõnevik, mida on välja antud rohkem kui 15 keeles.

Romaan algab Venemaa poolt lavastatud rünnakuga ühele Donetski koolile. Hukkub ligi 100 last, süü veeretatakse Ukraina vägedele ja Venemaa saab suurepärase ettekäände laialdaseks agressiooniks nii sealsamas kui ka Balti riikides.See on judinaid tekitav kirjeldus sellest, mille poole Lääs liigub – sõjast Venemaaga –, kui president Vladimir Putinist lähtuvat ohtu täie tõsidusega ei võeta.Richard Shirreff on endine NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja.

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]