Книги, похожие на «Jaan Kaplinski, Silm. Hektor»

Kõigest paarkümmend aastat tagasi sai Saaremaale nagu välismaalegi ainult spetsiaalsete lubade alusel, mille olemasolu kontrollisid nõukogude piirivalvurid tähelepanelikult nii Kuivastu sadamas kui ka Kingissepa lennuväljal. Igaks paadikasutuseks tuli kohalikust piirivalvekordonist saada rangelt märgitud kellaaegadega luba ja mere ääres päevitades pidi isikut tõendav dokument käepärast olema, sest mine sa tea, äkki paned ujuvmadratsiga üle mere putket. Täna, kui võib tellida pileti Pariisi ja homme, unustades passi koju lauanurgale, sinna ka lennata, kõlab kõik eelnev kuidagi imelikult. Millised meeletud muutused on toimunud nii ühiskonnas, meis endis kui kogu maailmas üldse! Tänasel päeval oleme kogu selle mineviku püüdlikult ja kiiresti unustanud ning harjunud mõttega, et see kõik oli väga ammu ja väga vale. Tegelikult ei olnud see üldsegi ammu. Nagu praegu, nii olid ka siis inimestel oma tööd, mured ja rõõmud ning totakast riigikorraldusest aitas üle ja mööda saada nali, huumor ning optimistlik meelelaad.

Inimkond on ähvardavast, neljasaja aasta pärast toimuvast tulnukate sissetungist vapustatud. Tulnukate inimsoost kollaborandid on küll alistatud, kuid trisolarislased on Maale läkitanud soofonid – osakesed, mis annavad neile ligipääsu kogu inimkonna informatsioonile. Nii teab vaenlane Maa kaitseplaanide kohta kõike, vaid inimmõistus üksi on nende eest varjatud.
Sellest ajendatuna käivitatakse söakas projekt Müüripiidlejad, mis annab neljale inimesele tohutult vahendeid salajaste strateegiate väljatöötamiseks ning mida varjatakse pettuse ja jälgede segamisega ühtviisi nii Maa kui ka Trisolarise eest. Kolm müüripiidlejat on mõjukad riigimehed ja teadlased, neljas aga täiesti tundmatu. Tagasihoidlik Hiina astronoom ja sotsioloog Luo Ji on oma uuest staatusest jahmunud. Ta teab vaid seda, et just tema on müüripiidlejaist see, keda Trisolaris tappa tahab.
Hiinas ja mujal maailmas tunnustatud kirjanik Liu Cixin seob oma triloogias „Mälestusi Maa minevikust“ osavalt kokku Hiina ajaloo ja ulme, põimides teaduse, sotsioloogia ja ajaloo omavahel ühtseks tervikuks. Cixin on mitmekordne Kehuan Shijie Yinhe (Hiina Galaktika) auhinna võitja, triloogia esimese osa „Kolme keha probleem“ eest pälvis ta maineka Hugo auhinna. „Kolme keha probleem“ on pälvinud ka Eesti ulmeühingu Stalkeri auhinna 2019. aastal ilmunud parima tõlkeromaani kategoorias.
„Pime mets“ on triloogia „Mälestusi Maa minevikust“ teine osa.

Rahvusvaheline bestseller nr 1Kõige šokeerivam ja põnevam thriller sel aastal!KUHU PAGEDA, KUI OLEDLÄINUD LIIGA KAUGELE?Päevasel ajal rühmab Judith Rashleigh assistendina ühes Londoni oksjonimajas.Öösiti töötab ta aga hostess’ina ühes pealinnaräpastest baaridest.Kaotamas lootust elus kusagile jõuda, jõuab Judith äratundmisele, et tal tuleb mängus osaleda. Ta on õppinud riietuma, rääkima ja käituma nii, nagu meestele meeldib. Ta on õppinud olema tubli tüdruk.Kui ta aga avastab otse kunstimaailma südamest tumeda saladuse, jääb Judith tööst ilma ja kõik tema unistused paremast elust purunevad ühekorraga.Niisiis pöördub ta oma ammuunustatud sõbra poole.Sõbra poole, kes aitas tal kord taluda kõiki solvanguid püstipäi ja sirge seljaga.Sõbra poole, kelle sarnast temasugusel tublil tüdrukul olla ei tohiks – Raevu poole.„Maestra“ on haarav ja süngelt paheline põnevik lugejale, keda paelusid näiteks „Andekas härra Ripley“ ja „Kadunud“."

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.

Kui endale elus kohta otsiv Madeleine Maxwell võetakse tööle Saint Mary ajaloouuringute instituuti, avastab ta peagi, et instituudi üsnagi tavapärase fassaadi taga käib hoopiski iseäralik tegevus, nimelt ei uuri seal töötavad ajaloolased lihtsalt minevikku, vaid nad käivad ise seal, kusjuures seda ei nimetata ajarännakuks, vaid tähtsate ajalooliste sündmuste uurimiseks nende kaasajas. Tööde eesmärk on mineviku tähtsündmusi täpselt vaadelda ja dokumenteerida ning selle kaudu leida vastused paljudele ajaloos vastuseta jäänud küsimustele … ning sealjuures ise ellu jääda! Üsna varsti selgub, et tarvitseb astuda üksainus vale samm ja ajalugu annab vastulöögi. Selge on ka see, et rinda pista ei tule üksnes ajalooga.Jodi Taylor, kes on kirjutanud kümmekonnast raamatust koosneva Saint Mary kroonika, ütleb enda kohta, et oma lähedaste, õpetajate ja tööandjate pahameeleks elas ta aastaid oma mõtetega kusagil kaugel, kuni viimaks tabas teda õnnelik äratundmine, et unistusi tuleks kuidagi ära kasutada, ja ta haaras sulepea. Aga seda, mida ta tahab hakata tegema siis, kui on suureks kasvanud, ei tea ta endiselt.