Книги, похожие на «Jaan Kaplinski, Silm. Hektor»

„Balthazar” on Lawrence Durrelli neljaköitelise romaani „Aleksandria kvartett” teine köide, mille tegevuspaik on Teise maailmasõja eelne Aleksandria Egiptuses. Autor toob taas lugeja ette Vahemere idaosa möödunud sajandi alguse kosmopoliitse ja värvikireva õhustiku. Nüüd avaneb meile minategelase, tema armukeste, sõprade ja tuttavate traagiline lugu teisest vaatepunktist. Nimelt on esimese romaani minategelase käsikirjale lisanud oma kommentaariumi tegelane nimega Balthazar, homoseksuaalist arst ja kabalist, kes esineb ka „Justine’is”. Minategelane on dilemma ees, kas avaldada „Justine” esialgsel kujul või lisada sellele ka Balthazari kommentaaridest ilmsiks tulnud teave. Nimelt oli ta olnud täiesti pime tõsiasja suhtes, et tema armsam Justine oli samal ajal suhtes ka esimeses köites enesetapu sooritanud kirjaniku Pursewardeniga. Kumb neist oli peibutuspart naise abikaasale Nessimile? Tema või Pursewarden? Kelle vastu olid naise tunded tõelise(ma)d? Ja üldse, kes on loomult Nessim? Kas vaid armukade abikaasa või eluohtlik, ka mõrvaks võimeline inimene? Kõik jääb pooleli, et jätkuda kolmandas romaanis „Mounto¬live”. Lawrence Durrell (1912–1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. „Justine”, 50-ndatel aastatel ilmunud suure tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat, ilmus Eesti Raamatult 2016. aastal.Tsitaadid„Imelik, eks? Ta oli Justine’le mingis mõttes õige mees, aga samas, nagu sa kindlasti tead, on armastuse seadus, et niinimetatud „õige” inimene juhtub meie teele alati kas liiga vara või liiga hilja.”„Mängurid ja armukesed mängivat tegelikult selleks, et kaotada.”

Haarderite perekond elab rahumeelset elu väikesel saarel ja armastusest ses peres puudu ei ole. Aga mis saab siis, kui leebet meest tabab üks kaotus teise järel ja viimaks mõtegi kaotusest talumatuks muutub?Võibolla põgeneb ta kõige eest. Võibolla otsustab ta tappa omaenda ema. Surnuks kuulutada oma laps. Lasta hääbuda oma naisel. Võibolla vajub ta asjadesse, millest loobuda ei suuda. Võibolla.Ja kuidas kasvab armastatud laps pahupidi maailmas, kus hea on halb ja õige on vale, kus pimedus on valgus ja surnud on elavad? Laps, kes ei tohi võõrastega rääkida. Ja kes ei kahtlegi, et isa hoiab teda vanas konteineris peidus puhtast armastusest.„Vaik” on kaunis lugu õrnusest, armastusest ja ustavusest. Ning see on kohutav lugu kaotushirmust, kinnihoidmisest, kokkuvarisemisest, paranoiast ja tahtmatust julmusest.Ane Riel (s 1971) debüteeris romaanikirjanikuna raamatuga „Liseleje lihunik” (2013). „Vaik” valiti 2016. aastal Taani parimaks põnevusromaaniks ja samal aastal võitis teos Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti.

Üks südamlikumaid raamatuid, mis mulle üle pika aja on kätte sattunud. – Jennifer NievenAastaid tagasi oli Rachel armunud Henry Jonesi. Päeval enne kolimist pistis tüdruk poisi perekonnale kuuluvas raamatupoes tema lemmikraamatu vahele armastuskirja. Ta jäi ootama. Kuid asjata.Nüüd on Rachel tagasi ja peab töötama raamatupoes poisi kõrval, keda ta parema meelega, kui vähegi võimalik, näha ei tahaks. Parema meelega oleks Rachelil hoopis mujal – ta tahaks põgeneda kusagile, kus reaalsus teda kätte ei saaks. Sest tema venda ei ole enam ja Rachel ei suuda kujutada ette tulevikku ilma temata.Ka Henry tulevik ei tõota tulla eriti paljulubav. Tema tüdruk jättis ta maha. Tema ema tahab ära müüa nende koduks oleva raamatupoe ja ta perekond on lagunemise äärel.Külg-külje kõrval raamatupoes töötades, ümbritsetuna tuhandetest raamatutes tärkavatest armastuslugudest, taipavad nad, et kuigi sul ei pruugi alati elu üle kontrolli olla ja kuigi elu võib olla ka täiesti väljakannatamatu, on võimalik, et mõnikord sõnadest ja armastusest ja uutest võimalustest täiesti piisab.See on lugu armastusest.See on lugu raamatute armastamisest.See on lugu raamatupoest, kus kliendid jätavad raamatute vahele kirju võõrastele, armsamatele, poeetidele, sõnadele.See on lugu Henry Jonesist ja Rachel Sweetiest, kes olid kunagi parimad sõbrad.Nüüd on Rachel tagasi. Ta otsib oma tulevikku raamatutest, mida inimesed armastavad, ja sõnadest, mille nad endast maha jätavad.Mõnikord on vaja luuletajaid.

"Moodsa briti ulme superstaari Alastair Reynoldsi kolmas eestikeelne raamat on mõtteliseks järjeks jutukogule „Suur Marsi müür“, mis võitis parima kogumiku kategoorias Eesti ulmeauhinna Stalker. „Spioon Europal“ koosneb kolmest omavahel rohkem või vähem seotud loost, milles avatakse lugejale uusi tahke kirjaniku tulevikuajaloost ning kirjeldatakse veidraid maailmu, mis selles universumis asuvad.Kogumiku nimiloos näidatakse meile Päikesesüsteemi äärealasid, Jupiteri kuud Europat 2330ndatel aastatel, mil sinna satub vaenuliku režiimi spioon, keda ootab ees kohtumine veealuseks eluks kohastunud Asukatega. Lühiromaanis „Teemantkoerad“ satub lugeja 26. sajandil planeedile Kolgata, millel kõrgub müstiline ja hirmutav ning omamoodi teadvuslik Torn, mille tippu ronimiseks tuleb igal korrusel järjest ära lahendada raskeid matemaatilisi ülesandeid. Loost tuttava doktor Trintignantiga kohtub lugeja uuesti 2540. aastal jutustuses „Grafenwalderi bestiaarium“, mille rikkurist nimitegelane on endale kokku kogunud kummalise ja võika kollektsiooni erinevaid universumis leiduvaid olendeid. Nüüd on tema „loomaaiast“ puudu vaid poolmüütilise Asukate rassi esindaja…"