Книги, похожие на «Andrei Hvostov, Sillamäe passioon»

"Marmorluik" (lapsepõlveromaan) on ebahariliku ja huvitava ülesehitusega: selles lõikuvad tavatul moel kolm liini. Autor jutustab oma sõjajärgsest lapsepõlvest, keerulistest, isegi piinarikastest peresuhetest, kooliaastatest, noorusest; näitab kummastavast ja süngest vaatenurgast Tartu Ülikooli, esitab ootamatu portree Juri Lotmanist, räägib sõprusest Juhan Viidingu, Sergei Dovlatovi ja paljude teistega. Teiseks liiniks on väljamõeldud sürrealistlikud novellid, mis on siiski tõukunud tegelikest sündmustest, need näitavad, kuidas elu tõsiasjad muunduvad kunstiks, kuidas sünnib kirjanik. Ja kolmas liin – originaalne vaatenurk suurtele kirjandusteostele, mis on Jelena Skulskajat mõjutanud, kujundanud tema kunstimaitset, saanud osaks tema elust.Kõik kolm liini sulanduvad omapäraseks pildiks inimesest ajastute, riigi, linna, ühiskonna taustal; pildiks kirjanikust, kelle elu liigub just nii, et pakkuda toitu loomingule – nii rõõmus kui mures.

"Unenäos oli suure kirjutuslaua taga istunud mees, kelle väljanägemine polnud üldse selline, nagu olime harjunud teda nägema viimati teleris või fotodel. Laua taga istus palju noorem, umbes neljakümneaastane kirjamees, tumedad lainelised juuksed kammitud üle pea. Tema ninal olid õhukesed metallraamiga prillid, nägin lohkuvajunud põski, ta tundus olevat kõhnavõitu, õigem oleks öelda, mees parimas kaalus. Tunne oli ülev, ma istusin vastamisi eesti vaimukultuuri tippu kuuluva inimesega.Ta oli küll välimuse järgi noorepoolne kirjanik, ent ta küsimustes tajusin mitte algaja reisikirjaniku, vaid küpse poliitiku haaret ja murelikkusega täidetud tõsidust. Järjekordne kinnitus, et füüsiline keha võib siinpool küll tegevuse lõpetada, aga inimhingede omavaheline suhtlemine, ka teispoolsusesse rännanutega ei lõpe kunagi.""Kohtumine Lennart Meriga" on Aili Paju pihtimus kevadest 2014. See on dokumentaalteos, kus põimuvad lüüriline loodustunnetus ja sotsiaalne närv. Teose teljeks on aga ere ilmutuslik unenägu, kus autor kohtus president Lennart Meriga ja vestles temaga teemadel, mis puudutavad eesti rahvast kõige sügavamalt.

Kui 20-aastane Bobby Fischer tuli 1964. aastal USA malemeistriks, polnud see asjatundjatele mingi üllatus. Saavutuse tegi enneolematuks asjaolu, et ta võitis kõik üksteist mängitud partiid, alistatute hulgas oli ka suurmeister Samuel Reshevsky. Niisugust tulemust pole kellelgi tänapäevani õnnestunud korrata. Kaheksa aastat hiljem võitis Bobby Fischer Reykjavíkis selge ülekaaluga Nõukogude Liidu esindaja Boriss Spasski ja tuli maailmameistriks. Ameerikas ootas Fischerit vaimustatud vastuvõtt, aga üleüldiseks hämmelduseks ei osalenud maailmameister enam ühelgi võistlusel ja isegi ei kaitsnud oma tiitlit Anatoli Karpovi vastu. Mis siis juhtus?Frank Bradyl oli Fischeri sõbrana võimalus elada kaasa väga paljudele Bobby elu tähtsündmustele. Tema hinnangul kubises Fischeri elu paradoksidest, Brady rõhutab, et käesoleva raamatuga püüab ta varem kasutamata dokumentide ja sadade intervjuude abiga lahti mõtestada seda salapärast alkeemiat, millega Bobby mõjutas arusaama malest kümnete miljonite inimeste mõtetes. Muuhulgas on kasutatud ka KGB ja FBI arhiivides leiduvaid materjale nii Bobby kui ka tema ema Regina kohta. Peamiselt tänu Bobby karismale ja tema laialt kajastust leidnud tülidele tekitas tema võit maailmameistrivõistlustel rohkem furoori ja pälvis rohkem tähelepanu – ning viis malemängu laia avalikkuse teadvusse – kui ükski teine malesündmus ajaloos. Just avalikkuse pealetükkivad pilgud sundisid teda hilisematel eluaastatel elama täiesti tagasitõmbunud, peaaegu eraklikku elu.