Книги, похожие на «Arvi Tapver, Sild tulevikku»

Ühes Stockholmi eeslinna kortermajas võetakse kinni viis väljasaatmisele mõistetud aafriklast, kellest üks saab põgenemiskatsel kuulitabamuse. Laskjaks osutub staažikas politseinik, kes on selle mõrva ette kavatsenud. Politsei sisejuurdlust asub läbi viima Keskkriminaalpolitsei eriüksus ehk A-rühm eesotsas Paul Hjelmi ja Kerstin Holmiga. Peaaegu samal ajal leiab murdvaras ühest Stockholmi kesklinna korterist laiba. Hüvastijätukiri, mis viitab enesetapule, sisaldab krüpteeritud sõnumit ja viib uurijad veel ühe võika kuriteo jälgedele. A-rühma kohale laskub mineviku paine, kui selgub, et tulistajat ja Kerstin Holmi seob ühine keeruline minevik. „Suured veed“ on viies raamat Arne Dahli rahvusvaheliselt tunnustatud A-rühma sarjas. Varem on eesti keeles ilmunud „Misterioso“ (2008), „Veresüü paine“ (2010), „Koos mäeharjale mingem“ (2012) ja „Europa blues“ (2013).

Haiglapalatis meelemärkusele tulles näeb Julia enda kõrval meest, kes väidab, et on tema abikaasa. Mees teatab, et naine sattus autoavariisse, kuid füüsiliselt on temaga kõik korras. Samas taipab Julia õudusega, et ei mäleta ei meest, nende pulmi ega mesinädalaid, küll aga kõiki teisi sündmusi oma elus. Nüüd peab ta valima, kas mehega uuesti suhe luua või temast lahku minna.

Saagalik romaan «Serafima ja Bogdan» jälgib Peipsiveere külaelu arengut II maailmasõja lõpust Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Teose keskne teema on vastutuse võtmine enda elu eest. Peipsiveere vanausulised, kes elasid jumala hirmus ja armus, kaotavad Nõukogude võimu ajal moraalse pinna. Paljude jaoks saabub maailma lõpp. Etnograafiliselt tõetruul taustal rullub lahti ühtaegu traagiline ja koomiline lugu põlvkonnast põlvkonda kestvast kättemaksust. Värvikate külainimeste elufilosoofia avamine põimub kriminaalfilmilikult köitva tegevustikuga, vanatestamentlik õõv rahvaliku huumoriga, dokumentaalsus maagilise realismiga. Just sellist panoraamse haardega romaani on Eestis mitu kümnendit oodatud. Teos saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel esikoha.

Nahidil on jäänud elada kuus kuud. Vähemalt nii arvavad arstid. Kuid Nahid pole inimene, kes kedagi usuks. Ta lükkab tagasi talle pandud vähidiagnoosi ja arsti, kes selle pani. Tema sisemine meelepaha on ühtlasi kantud põlgusest selle elu vastu, mis talle antud on, ja teadmise vastu, et see jätkub varsti ilma temata. Ta tunneb end olevat üksi oma haiguse ja mõtetega. Ta igatseb oma tütre Arami järele, kuid ei saa temaga kuidagi ühele lainele. Haiguse karm silmus tõmbub koomale ja Nahid tahaks kaitsta Arami valu eest. Ta saab aru, et ta peaks seda tegema. Sest mida muud on üks tütar kui keegi, kes on siia ilma sündinud jagamaks oma ema valu?Esitatud raevuka purskena, on „Sellised me oleme” lugu juurtetusest ja kaotusest, see on jutustus tugevast, kuid piinavast suhtest emade ja tütarde vahel.Oma väga otsese ja mõjusa stiiliga esitab Golnaz Hashemzadeh Bonde meile raskeid küsimusi. Mida me anname edasi oma lastele? Ja mida me võlgneme neile, keda armastame?