Книги, похожие на «Arvi Tapver, Sild tulevikku»

Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues? Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.

Juhtunud on see, mida kõige enam kardeti. Gotlandi on tabanud linnugripp. Viiekümnele lapsele organiseeritud jalgpallilaagri kokatädi jääb järsku haigeks ning nakkusarst otsustab, et laagris viibivad lapsed ja nende treener tuleb karantiini panna. Kui lapsevanemad teada saavad, et tõhusat ravimit ei ole, seistakse silmitsi paanikaga. Nii algab Anna Janssoni kriminaalinspektor Maria Wernist jutustav romaan „Võõras lind“.Autor maalib veenva ja pelutava pildi kaosest, mis võib puhkeda siis, kui pahaaimamatuid inimesi tabab epideemia… „Võõras lind“ on põnev kriminaalromaan, ent tõestab ühtlasi, et see žanr sobib suurepäraselt ka tõsiste eetiliste küsimuste käsitlemiseks.

Ühel novembrikuu reedeõhtul kukub ameeriklasest ajakirjanik alla oma ajutise elukoha, Stockholmis asuva ühiselamu viieteistkümnendalt korruselt. Enesetapuna on tegu peaaegu ideaalse juhtumiga ja Stockholmi piirkonna politseinikul piisab põgusast pilgust olukorrale jõudmaks enesestmõistetava järelduseni, et juhtum tuleb lõpetada. Enesetapu kohta on isegi paber, sest surnul jätkus viisakust jätta maha hüvastijätukiri. Küll pisut kummaline ja olukorda arvestades üllatavalt hästi kirjutatud, toonilt peaaegu luuleline: „Minu elu on möödunud suveigatsuse ja talvekülma vahel.”Ent riigi kriminaalpolitsei komissar Lars Martin Johansson ei saa juhtumit kuidagi peast. Pealekauba on ta ootamatul ja arusaamatul moel ise sellesse segatud. Tavalise rutiinse juhtumina alguse saanud loost kujuneb veidraid teid pidi Rootsi läbi aegade suurim mõrvajuurdlus. Jahmatav ja paeluv romaan näitab nii politsei kõige hullemat argipäeva, mis on täis künismi ja toorest sõnakasutust, kui ka hämmastavaid kõrgel tasemel toimuvaid politsei- ja poliitikaintriige.Rootsi menuka krimikirjaniku ja kriminoloogi Leif G. W. Perssoni sulest on varem eesti keeles ilmunud komissar Bäckströmist jutustav triloogia „Linda mõrva juhtum“ (2015), „“Kes tapaks lohe“ (2015) ja „Tõestisündinud lugu Pinochhio ninast“ (2015). Lisaks lugejate heakskiidule on Persson võitnud oma teostega kolmel aastal ka Rootsi parima kriminaalromaani auhinna. 548 lk

456 lk„Brežnevi lapsed“ on autobiograafiliste sugemetega romaan stagnatsiooniaegsest Eestist ja taasiseseisvuse algusaegadest. Meenutused hakkavad hargnema rahulikust mereäärsest Ruha külast ja viivad edasi 1970.– 1980. aastate vahetuse Tallinnasse, läbi lapse silmade nähtud nõukogude koolisüsteemi varjatud julmusesse ja 1990ndate alguse varakapitalismi. Autor sündis 1964. aastal Tallinnas tatari perekonnas ja siin käis ta ka koolis. Pärast Moskva ülikooli filoloogiateaduskonna lõpetamist abiellus ta hollandlasega ja elab 1989. aastast Hollandis. Romaani esmatrükk ilmus pealkirja „Не боюсь Cиней бороды“ all.

Uurija Harry Hole ärkab hommikul pärast joomingut, riided verised, ega mäleta eelmisest õhtust midagi.Ta on tagasi nullpunktis: tema elu armastus Rakel on ta välja visanud, ta on langenud tagasi alkoholismi küüsi, jäänud ilma õppejõuametist Politseikõrgkoolis ja müünud maha talle kuulunud baari.Vanad tuttavad Oslo politsei vägivallaosakonnas leiavad Harryle töö politsei ametiredeli kõige madalamal pulgal, aga see kuulsat sarimõrvade uurijat ei rahulda. Sest Harry teab, et Svein Finne – esimene kurjategija, kelle ta oma karjääri alguses trellide taha saatis – on pärast kahekümneaastast vangistust jälle vabaduses ja on andnud Harryle mõista, et haub kättemaksu.Siis aga selgub, et järgmine mõrvajuhtum, millega Harryl tuleb silmitsi seista, puudutab teda isiklikumalt kui ükski varasem, ähvardades ta täielikult hävitada.Sest nagu Harry pikaajaline kogemus näitab, saab alati minna veel hullemaks.