Книги, похожие на «Vello Salo, Siin Vatikani Raadio! Vello Salo lugu»

Johannes Käis (1885-1950) oli Eesti 1920.-1930. aastate silmapaistvam pedagoog, siinse kooliuuendusliku pedagoogilise mõtte arendaja, kooliuuendusliikumise tegelik juht ning võitleja demokraatliku koolikorralduse eest. Käesolevasse valimikku on koondatud J. Käisi töid kooliuuenduse põhimõtteliste ja hariduspoliitika küsimuste kohta, toonitades Võru Õpetajate Seminari erilist tähtsust autori eluloos. Välditud on puhtmetoodilisi ainejuhendeid, seetõttu on osa töid esitatud kärbitult.

Uus sari armastatud spordikuulsustest, kes olümpiakullani erinevatel põhjustel ei jõudnud või kes esindasid spordiala, mis olümpiakavva ei kuulunudki. Esimene raamat on Heino Lipust, mehest, kes oleks võinud olla mitme olümpia kangelane, kui kuri saatus ja võõras võim ei oleks kõigi aegade ühelt suuremalt kergejõustikutalendilt nii alatult ja aralt selle võimaluse võtnud.

33 Urmas Oti elu, loomingut ja saatust käsitlevat intervjuud, lisaks tsitaadis teletähe enda värvikamatest väljaütlemistest, arvukalt fotosid.Vahur Kersna eepilise telesaate „Urmas Ott. One man show“ tarvis tehtud 33 intervjuud, mis raamatus avaldatakse esmakordselt täispikkuses. Raamatus hulgaliselt seni avaldamata fotosid, uusi fakte ning erakordselt avameelseid väljaütlemisi Urmas Oti valitud intervjuudest.

Keegi meist ei tea ette, mis saatusel meile varuks on. Olude sunnil võib mõne inimese elu kujuneda kirjuks nagu lapitekk. Just nii juhtus Maria Bosse-Sporlederiga, 1932. aastal Tallinnas (Revalis) sündinud baltisaksa tüdrukuga. Tol hetkel ei aimanud ei tema ega ta vanemad, et juba seitse aastat hiljem tuleb neil kõike maha jättes Eestist lahkuda. Vanaisa maja Kadriorus, vanemate villa Nõmmel, isa kontor Tallinna sadamas, liivarand põhjarannikul ja see imetabane valgus – kõik jäi seljataha.Ees ootasid aastad täis ebakindlust ja materiaalset kitsikust, esmalt ümberasujatena Poolas, seejärel põgenikena Saksamaal ning viimaks emigrantidena Kanadas. Õpingute raames pöördus autor peagi Euroopasse tagasi ning jäi viimaks püsivalt elama Freiburgi.1960. aastatel külastas ta esimest korda taas Eestit. Pärast Eesti Vabariigi taastamist käis ta siin juba regulaarselt ning vaatles huviga nende keeruliste aastate jooksul Eesti ühiskonnas aset leidnud muutusi. Vaatles kõrvaltvaataja pilguga, aga päris võõrana ei tundnud ta end sealjuures samuti mitte. Kunagi kohvreid pakkides jäi suur hulk asju küll maha, kuid kodutunne sai siiski viimase kohvriga kaasa võetud …

Miks just raamat? 40. sünnipäeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud. 50. sünnipäeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast linti võtmata. Niisiis mõtles ta, et 55.sünnipäeva puhul võiks olla raamat, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi kõik “Harju Elu” numbrid. Miks selline pealkiri? Peeter Volkonski sobras vanades paberites, leidis mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud ja mõne, millest ta isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istus ta tugitooli, kirjutas ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja pani kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõike selle komponente ühendavad kaaned, siis ei mõistnud ta paremat pealkirja välja mõelda, kui selle raamatu rahvusvaheline number.