Книги, похожие на «Mait Vaik, Siimuke ja Igav»

Kas jõuluvana on olemas? Kui jah, siis miks ta punane on ja kasta lennata oskab? Miks me jõulupühi peame ja kas meile meeldib kinke saada?Norra kirjanik Unni Lindell on pidanud põhjalikke vestlusi kuue- kuniüheksa-aastaste poiste ja tüdrukutega elu suurte küsimuste üle ja seekordkeerleb jutt jõulude ümber. Unni Lindelli raamatuid on nautinud miljonidlugejad üle maailma. Eesti lugejatele on tuttav tema Mark Levengoodiga kahassekirjutatud raamat „Vanad tädid enam ei mune”. Suurepärane ja lustakaslugemine kõigile vähegi lapsemeelsetele!Vanasti öeldi teistele: „Ma armastan sind.” Õnneks ei ole nüüd enam vajanii jubedalt pingutada. Ma arvan, et piisab sellest, kui öelda: „Tulesiia!”Holger, 8-aastaneMinu ema ütleb, et ma käin talle närvidele, kuigi ma seisan paigal.Sigurd, 6-aastaneJõulupuu on väga kaval mõte. Kingid näevad kuuse all paremad välja kuikeset põrandat hunnikus.Tobias, 7-aastane

Sandor on lontis kõrvaga nahkhiir, kes oskab rääkida. Ta elab üksi ühe klassiruumi tagumise pingi kohal vanas rulookastis. Otse tema all istub Jendrik. Jendrik ei ole kuigi hea õpilane ja klassikaaslased kiusavad teda. Sandor aga valib Jendriku endale sõbraks. Üheskoos toovad nad päevavalgele suure saladuse: varas on matnud lossivaremetesse varalaeka!Raamatu lõpust leiab huvitavat infot nahkhiirte kohta. Lugeja saab teada, et Eestis elab 14 liiki nahkhiiri, et kõige väiksem neist kaalub umbes sama palju kui kolm kummikommi, et nahkhiired lendavad kätega ja palju muud põnevat. Ja veel: nahkhiir on 2020. aastal Eesti „aasta loom“.Raamatu autor Dorothea Flechsig töötas aastaid ajakirjanikuna, kirjutades samal ajal ka lasteraamatuid. Eesti lugejatele on Dorothea Flechsig tuttav Petronella Õnneseene sarja autorina.ILLUSTREERIJA REGINA LUKK-TOOMPERE

Me arvame, et ainult meie planeet on elamiskõlblik, sest me pole leidnud teisi sarnaste omadustega planeete. Tegelikult on meie päikesesüsteemis lugematu hulk omapäraseid taevakehi ja me lihtsalt ei tea, kes seal elab, või kas keegi seal üldse elada saab. Isegi paralleelmaailmade olemasolu ei saa välistada, sest me lihtsalt ei tea … Keegi ei suutnud seletada, miks selle muna seest ei tulnud välja mingi lihtne ja armas linnupoeg, vaid selline kummaline, veider, täiesti ebaharilik olevus. Ei, see pole lind, kuigi tal on tiivad seljas, kuid samas on tal ka väikesed pikad käed, peenikesed väljaveninud jalad suurte loperdavate jalalabadega ja kolmnurkse kujuga ebamäärase suurusega kõrvad.Lasteraamat „Võõrik” ei ole lihtsalt armas, väike ja magus lugu, vaid sügava alatooniga, veidrate tegelastega põnevusjutt. See on jutt, mis paneb mõtlema ja hoolima … Natuke julgust ja fantaasiat kulub lugemisel kindlasti ära.See on nii hea, et seda on raske käest ära panna …

Lugu poiss Andist, kes tunneb puudust vanaemast. Kõigil teistel lastel ju ometi on vanaema. Nii ei jää tal üle muud, kui luua endale kujutlustes vanaema, kellega koos satub ta kõikvõimalikesse põnevatesse sündmustesse, kuni nende majja kolib sümpaatne vanaproua, kellest saab Andile peaaegu päris vanaema.