Книги, похожие на «Peter Frankopan, Siiditeed»

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest.Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

260 lk„Kapitooliumi emahunt“ on raamat ühest väikesest Latiumi hõimust, kellest kujunes ajapikku välja võimas rahvas, kel õnnestus alistada oma vaenlased ja luua riikluse mudel, mida veel pärast Rooma langemist idealiseeriti sajandeid. Raamatus on juttu sellest, kuidas seitsmele künkale rajati Rooma linn, kes olid selle esimesed valitsejad, milliseid jumalaid austati ja kuidas seda tehti, milliste väliste ja sisemiste vastastega tuli rinda pista ning millised tõekspidamised ja väärtused roomlastest suurrahva tegid. Raamat on mõeldud kõigile teadmishimulistele inimestele, ent sobib eriti hästi gümnaasiumiealisele lugejale.Maria Lotman, tõlkijaMihhail Gasparov (1935-2005) oli maailmakuulus õpetlane, aga ka mitme entsüklopeedia toimetaja ning tema teadmised olid tõepoolest entsüklopeedilised. Teda peetakse silmapaistvaimaks 20. sajandi teise poole Venemaa filoloogiks. Tõsi küll, suur rahvusvaheline tunnustus ja kuulsus sai talle osaks alles elu lõpul ja peamiselt pärast surma.Vaba Akadeemia raamatusarjas avaldatakse eestikeelseid algupäraseid teadustöid, populariseerivaid käsitlusi, õppekirjandust ja klassikateoste eestindusi, mis on sündinud Vaba Akadeemia tegevusest.

Rootsi on Põhjala ja Balti piirkonna suurim riik ja endine suurvõim. Kuna suurriigi periood on Eestit kõige rohkem mõjutanud, siis on meile see tahk Rootsist ehk kõige paremini tuntud. Tegelikult kestis suurvõimuaeg Rootsi poliitikas üsna vähe aega ja pärast seda oli ta kuni 20. sajandi alguseni mahajäänud vaene agraarmaa, kust eeskätt sel põhjusel rändas välja 1,5 miljonit inimest. Käesolevas raamatus püütakse Rootsist anda terviklikum pilt ja tutvustada muid olulisi tahke selle riigi elus. Autor püüab leida vastuseid küsimustele, miks Rootsi asepeaminister on öelnud, et Rootsi ei ole üldse rootslaste üles ehitatud, miks kulges reformatsioon seal esialgu nii raskelt, miks end gootide järeltulijaks pidav Gustav Adolf sekkus Euroopa ususõtta või kuidas Rootsi suutis Teises maailmasõjas erinevalt teistest Põhjamaadest ainukesena säilitada neutraalsuse ja oskas tänu Wallenbergidele ajada asju nii sakslaste kui ka liitlastega. Raamatus vaadeldakse Rootsi majanduse ja kultuuri ülesehitamist ning heaoluühiskonda jõudmist, samuti paljusid sisse- ja väljarändeid ja nende mõju. Raamatus on rohkelt värvikaid lugusid sündmustest ja inimestest, näiteks kuidas kuningast võib saada mereröövel, kuidas Kalle Blomkvisti prototüüp sõidab jalgrattaga Rootsist Hiinasse või kuidas protestilaulja Joe Hill alias Joel Hägglund Ameerikas surma mõistetakse.Autor Tõnis Arnover on Tartu ülikooli nõukogudeaegne kasvandik. Seal rootsi keelt õppinuna on ta 30 aastat tõlkinud rootsi ja soomerootsi kirjandust ning töötanud palju aastaid majandusajakirjanikuna. Selline taust andiski julguse kokku panna kultuur, majandus ja ajalugu. Ja üldse, miks peaksid enamiku Euroopa riikide kultuuri- ja ajalooraamatute autorid olema inglased? Ei pea ju.

1929. aastal pani Stalin aluse sovetiriigi põllumajanduse kollektiviseerimisele − seda võib nimetada teiseks punarevolutsiooniks oktoobripöörde järel −, millega kihutati miljonid talupojad oma kodunt ja maalt minema. Kolhooside rajamine tõi kaasa katastroofilise, Euroopa ajaloo rängima näljahäda. Aastail 1931−1933 suri NSVL-is nälga vähemalt viis miljonit inimest. Kuid hädaliste abistamise asemel kasutas totalitaarriik tragöödiat ära selleks, et vabaneda endale tüütust poliitilisest probleemist. Anne Applebaum selgitab, et need üle kolme miljoni ukrainlase, kes nälja tõttu hukkusid, ei olnud juhuslikud äpardunud poliitika ohvrid, vaid Stalin jättis nad kavakindlalt surema.Applebaum tõestab arhiividokumentide ja mälestuste abil seda, mida on ammu kahtlustatud: vastuseks Ukrainas hulgaliselt toimunud rahutustele pani Stalin paika plaani Ukraina talupoegkond hävitada. Moskva sulges Ukraina piirid ja võttis selt provintsi staatusse alandatud liiduvabariigilt kogu toidu. Nälg levis kiiresti ja inimesed olid valmis sööma kõike: puukoort, koeri, laipu.„Punane näljahäda” kirjeldab haaravalt lihtsate inimeste võitlust seletamatu kurjusega ühes 20. sajandi kõige võikamas massimõrvas.E-raamat ei sisalda fotosid.