Книги, похожие на «Jonathan Tropper, Siia teid jätan»

Robert Ludlumi põnevikus peavad kaks vastandit – USA välisministeeriumi konsulaaroperatsioonide vallandatud ametnik Todd Belknap ja väärtpaberianalüütik Andrea Bancroft – ühendama jõud, et selgitada välja, kes või mis on Genesis. Paljudele tähendab see nimi võimalust, mis ergutab nende saamahimu, kuid teiste soontes tarretab vere ja kummitab neid õudusunenägudes. On kiire, sest varsti on juba hilja – ohus on miljonid elud.

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette. Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

Soovikute maakodu lähedasest rabast leitakse tapetuna meediaskandaali sattunud ärimees ja süüdlaseks peetakse pereisa Märti, kellel on mõrvaks mõjuvaid motiive. Olukord läheb järjest pingelisemaks, sest samal ajal kaob Soovikute perepoeg, tagaotsitavaks kuulutatakse tema sõber ning inimröövi ohvriks langeb ärimehe kahtlased tehingud avalikustanud ajakirjanik.Segaseid sündmusi hakkab uurima kriminaalpolitsei vaneminspektor Marko Tammik oma meeskonnaga ning peagi toob uurimine päevavalgele teisigi kahtlasi tegelasi.Eet Tuule on avaldanud kolmteist raamatut. Tema loomingus on nii loodusjutte lastele kui ka krimilugusid ja autobiograafiliste sugemetega romaane. Vaneminspektor Tammiku ja tema tiimi teistest uurimisjuhtumistest saab lugeda raamatutest „Jaanituli Käopesas“, „Kuristik raiesmikul“, „Päevikukütid“ ja „Tiivuline tunnistaja“.Marko Tammiku tiimi lood Eet TuuleltKui kriminaalpolitsei komissar Arno Kruup mõnel hommikul Marko Tammiku uurijate meeskonna kabinetist valju lärmi kuuleb, hõõrub ta heameelest käsi – inspektor Piret Velliste klaarib arveid vaneminspektor Tammikuga. Nõudlik, kuid isaliku suhtumisega Vana teab, et lõpuks ometi on venima kippuvas juurdluses läbimurret oodata. Tundub kummalisena, aga see neljaliikmeline uurijate tiim aeg-ajalt lihtsalt vajab sääraseid emotsionaalseid purskeid.Üldiselt on nende omavaheline läbisaamine hea. Inimestena on nad aga väga erinevad. Sportlik Marko on kriitilistes situatsioonides asendamatu, samas kipub ta liigselt kiirustama ja kamandama. Autos Pireti kõrval istudes üritab ta igal võimalusel tukkuda. Põhjus ilmne: pidevad ületunnid, kodus mehe ohtliku töö pärast muretsev naine ja kaks toredat last.Uurijaamet nõuab tugevaid karaktereid. Seepärast elab Piret endiselt üksi. Isiklikuks eluks pole tal aegagi. Lorusid see ilus, ent raudse iseloomuga neiu enda kõrvale igatahes ei soovi. Aitab sellestki, et tiimi kõige taibukamana tuleb tal end võimuka ja vahel ka kadeda Marko ees maksma panna.Nende kahega liitunud teise ekipaaži liikmed Dagmar Sangla ja Peep Pukspuu on samuti tarmukad ja värvikad noored tegelased, kes arenevad pidevalt ja suudavad kaaslasi üha sagedamini heas mõttes üllatada. Dagmari ja Peebu vahele on aga midagi tekkimas …

Fowlesi loomingus on korduvaks motiiviks kangelase konflikt eneseteostuse ning ühiskonnas eksisteerivate reeglite vahel. Tihti juhatab kangelast vabaduse poole keegi saladuslik tundmatu ning teetähiseks pole mitte keelud ja käsud, vaid üha uued mõistatused. Nii satub ka „Maagi” minategelane Nicholas Urfe ühel Kreeka saarel psühholoogilisse mängu, milles põimuvad tihedalt reaalsus ja illusioonid.Eessõnas Fowlesi peateoseks peetud „Maagile” on autor öelnud, et raamatu tähendus on just see reaktsioon, mille raamat lugejas esile kutsub, ning ta ei taha öelda, nagu oleks olemas mingi „õige” reaktsioon.“On palju põhjusi, miks John Fowlesi „Maag“ kuulub mu lemmikute hulka. Üks neist väljendub mõttes, et mida rohkem inimene vabadust mõistab, seda vähem tal seda on. Fowlesi romaan esitabki erootilise põneviku käigus küsimuse: kui vaba peab olema inimese armastus? Kas inimene peaks teostama armastuse kaudu iseennast või iseenda kaudu armastust? Üks võimalik vastus: armastus teeb inimese heaks ainult siis, kui inimene teeb midagi armastuse heaks, kui ta võtab oma armastuse eest vastutuse.” Jan Kaus

See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat. Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, on midagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpselt mida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditevanust filmi „Terminaator 2”, mille painajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldub Vanasse Kultuuri, et kogeda eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uued läbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat, näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpu algus. Meie kõigi jaoks.„Viimased tuhat aastat” on stsenarist Andris Feldmanise debüütromaan. 200 lk