Книги, похожие на «Aare Kristoforos Arndt, Servadeta lõuend»

Raamat räägib huvitava loo kuningast ja kuningannast, kes elasid muidu õnnelikku elu, kuid igatsesid endale väga järelkasvu. Targa abiga saadigi varsti pärija, kellesugust polnud aga enne nähtud. Kuningapoeg oli ääretult tugev ja kartmatu, ta otsis igast päevast seiklusi ja väljakutseid. Poeg läks vaatamata ema palvetele laia ilma rändama, et otsida endale väärilist vastast, kellega jõudu katsuda. Mis kuningapoja reisil juhtus ja kas ta ka õnnelikult koju tagasi jõudis, lugege juba muinasjutust.

Palju mõtlemisainet pakkuv armastusromaan kõigile, kes on välismaal töötanud või kes kavatsevad sinna minna, ja neile, kes on mures oma vanade haigete vanemate pärast. Merle Sild kirjutab oma esikromaanis „Soovituskirjad“ töötu kõrgharidusega naise rasketest valikutest tänapäeva Eestis. Välismaise tööturu avanedes läheb ka peategelane Mari Kullerkupp vooluga kaasa. Viie aasta jooksul rännates satub Mari turvalisest Soomest Põhja-Inglismaa immigrantidevaenulikku väikelinna ja töötab seal dementsete psühhokroonikute hooldekodus koos teiste Eestist värvatud naistega. Maailmalinn London, kuhu Mari esimesel võimalusel põgeneb, tekitab samaaegselt unistusi nii kesklinna kunstigaleriist kui üksildasest maamajakesest Eesti vaiksete metsade keskel. Kui Alzheimeri-haige professoriproua hooldajat vajab, võtab Mari selle pakkumise vastu. Elu rahulikus mereäärses kuurortlinnas annab talle aega oma puruneva abielu üle järele mõelda. Ühel kaunil jõulueelsel päeval saadab klassiõde Birgit Anderson talle meili, mis nende mõlema üllatuseks muudab Mari elu igaveseks…

Kui mul midagi naiste vastu on, siis ainult see, et nad ei oska korralikult tulistada ja autot juhtida, ajas Andres Västrik ennast ise närvi sellega, et väljendus nii kuradi lamedate klišeedega, et see ajas suisa nutma. Kui mees läheb enda peale nii tigedaks, siis ta ründab kõige lähemal seisvat tegelast. Et rohkem mitte vastikuid ja ebamugavust tekitavaid emotsioone saada. Ja ta pani täiega: Nii et partnerina on naised ikka üsna ebausaldatavad. Ja politseiamet on naiste jaoks päris kindlasti liiga karm. Rita Leidpalu polnud nõus laskma endale vett peale tõmmata:Sinu endine naine vist töötab politseis? Västrik oli tahtnud kõigest plikatirtsu turtsakust tagasi tõmmata. See oli praegu löök allapoole vööd, tunnistas ta hõreda irooniaga…

Adam Cruz on pidevalt seksile mõtlev töönarkomaanist ajakirjanik, kes on aina kusagil üle ilma komandeeringus. „Võimetuna midagi tundma,“ üritab ta end ravida juhusuhete, antidepressantide ja mõistatuslike sodilaksudega. Ta saabub tähtsale geneetikakonverentsile Montréali, kus temaga hakkavad toimuma kummalised lood. Kõigepealt saab ta ravim otsa ning tal ei õnnestu uue retsepti saamiseks oma terapeudi doktor Di Dioga ühendust võtta. Seejärel saab ta teada, et tema endine kallim on arvatavasti sooritanud enesetapu. Lisaks painab Adamit perekonnalegend vaarisast, kes nägi ühes Montréali kirikus imet ja leidis Jumala, ning ta mõtiskleb, kas ehk seesama ime võiks juhtuda ka temaga, kui ta leiaks üles sama kiriku. „Montréali deemonid“ on ühtaegu pihtimusromaan ja selle satiir. Teos ammutab inspiratsiooni Jack Kerouaci spontaansest proosast, Henry Milleri tahumatust aususest, Paulo Coelho müstikast ja Haruki Murakami sürrealistlikust huumorist.

Ühes Tallinna korteris leitakse tapetud naine. Lähedase ootamatu surm lööb kellel tahes jalad alt, kui sa saad aga ka mõrvasüüdistuse kaela ja sinu juttu ei usuta? Politseinikud seevastu arvavad asja uurides, et nad on pidevas vastutuules. Kas asja uurimist segab ühe uurija eraeluprobleem?