Книги, похожие на «Sergio Donadoni, Vana-Egiptuse inimene. Sari "Inimene läbi aegade"»

Teise maailmasõja ajal röövisid natside rünnakrühmad Euroopa paljaks. Keskpangad tehti tühjaks, samuti eraisikute pangaseifid, ja surmalaagritesse saadetud jäid ilma kogu oma varast. Aga mis juhtus Saksa riigipanga varaga Kolmanda Riigi huku ajal 1945. aastal? Suurem osa sellest peideti soolakaevandusse, mille Ameerika sõdurid vallutasid, vara jagati natside ohvriks langenud riikide vahel. Ent mitte kõik. „Natside kuld ja hästi hoitud saladus” jutustab kõigi aegade suurimaks nimetatud kullaröövist. Osa sellest aardest on tänaseni kadunud.1945. aasta suvel oli väike rühm Saksa ohvitsere ja eraisikuid segatud keerulisse peitusemängu Ameerika okupatsioonivõimudega. Võib-olla paljastas rühma üks liikmetest, kahekümneaastane Hubert von Blücher natuke liiga palju ühes kirjas, mille ta saatis Stockholmi oma ristiisale, kuulsale maadeavastajale Sven Hedinile.Mõistatus on aardekütte üle 70 aasta kummitanud. Saladusele lahenduse otsimine viis ajakirjaniku ja kirjaniku Marcus Walléni Alpidesse, Vahemere äärde ja Stockholmi. Sündis jutustus läbi aegade kõige röövellikumast riigist ja Teisest maailmasõjast just nimelt rahalisest vaatevinklist nähtuna.

13 essee varal püütakse kaardistada ühte komplekssemat ühiskonda, mis on kunagi enne tööstuslikku ajastut eksisteerinud. Rooma ühiskond oli äärmiselt kirju ja vastuoluline: ühelt poolt kõrgelt arenenud linnakultuur, teiselt poolt Rooma ühiskonna talupoeglikud juured, sõjakus ja muistsete vooruste ülistamine; ühelt poolt roomlase suuremeelsus võõraste vastu, teiselt poolt tema eriline innukus vaenlaste peade maharaiumisel. Muistse roomlase identiteedi otsinguil käsitletakse põhjalikult ka vabaduse ja orjuse ning kodakondsuse ja inimsuse teemat.Sisukord: Vana-Rooma inimene (A. Giardina), Kodanik ja riigimees (C. Nicolet), Preester (J. Scheid), Jurist (A. Schiavone), Sõdur (J.-M Carrié), Ori (Y. Thébert), Vabakslastu (J. Andreau), Talupoeg (J. Kolendo), Käsitööline (J.-P. Morel), Kaupmees (A. Giardina), Vaene (C. R. Whittaker), Bandiit (B. D. Shaw), Humanitas: roomlased ja teised (P. Veyne).

„Mingit tõeliselt globaalset maailmakorda ei ole kunagi olemas olnud,“ ütleb Kissinger. Üldiselt on inimkonna ajaloos eri tsivilisatsioonid määratlenud omaenda korrakontseptsiooni. Igaüks on näinud ennast maailma keskpunktina ja pidanud oma eraldiseisvaid põhimõtteid universaalselt kehtivaiks. Kuid tänapäeval toimuvad rahvusvahelised suhted globaalsel alusel ja erinevad ajaloolised maailmakorra mõisted kohtuvad. Küsimus, mis tuleb lahendada, on kõigile rahvastele ühine – kuidas kujundada erinevad ajaloolised kogemused ja väärtused ühtseks korraks?Uus maailmakord – nagu iga varasemgi – sünnib vastusena teatud küsimustele. Kissinger sõnastab need küsimused nii: mis on uue rahvusvahelise korra põhiüksused? Millised on võimalused nende koostööks ja mis on need eesmärgid, mille nimel nad ühiselt tegutsema hakkavad? Kellest saavad selle korra põhimängijad – ja millises omavahelises ühenduses?Provokatiivselt ja veenvalt ühendab Kissinger ajaloolise ülevaate geopoliitiliste arengute prognoosidega. „Maailmakord“ on unikaalne teos, mille autor saakski olla vaid eluaegne poliitikakujundaja ja diplomaat nagu Kissinger.Henry Kissinger (snd 1923) on üks 20. sajandi mõjukamaid välispoliitika teoreetikuid ja praktikuid, kes mängis aastatel 1969–1977 USA välispoliitikas domineerivat rolli, töötades president Nixoni julgeolekunõuniku ja seejärel USA välisministrina. Välispoliitikas kaldus ta reaalpoliitikasse ning oli jõudude tasakaalu teooria pooldaja. 1973. aasta pälvis ta Nobeli rahupreemia. .392 lk

1919. aasta jaanuarist juulini, pärast „sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad“, kogunesid esindajad üle kogu maailma Pariisi rahukonverentsile. Selle keskmes olid kolme suurriigi juhid – Woodrow Wilson, David Lloyd George ja Georges Clemenceau –, kuid saabusid ka tuhanded teised, igaüks omaenda eesmärgiga. Kuningate, peaministrite ja välisministrite ning nende nõuandjate kõrval olid kohal ajakirjanikud ja saja eri küsimuse eestkõnelejad alates Armeenia iseseisvusest naiste õigusteni välja. Kõigil oli sel aastal Pariisi asja – T. E. Lawrence, Rumeenia kuninganna Maria, Maynard Keynes, Ho Chi Minh. Kunagi varem ega ei ole midagi sellist olnud. Kuus ebatavalist kuud oli linn maailma valitsuse keskuseks, kus rahutegijad lõpetasid pankrotis impeeriumide olemasolu ja lõid uusi riike. See raamat äratab ellu kokkuleppeid kujundanud meeste isiksused, ideaalid ja eelarvamused. Nad lükkasid kõrvale Venemaa, tõrjusid Hiinat ja vabastasid araablased, maadlesid Kosovo, kurdi ja juutide kodumaa probleemidega. On öeldud, et rahutegijad ei saavutanud edu, eelkõige ei suutnud ära hoida teist sõda. Margaret MacMillan väidab, et neist on ebaõiglaselt tehtud patuoinad nende vigade pärast, kes tulid hiljem. Nad püüdsid olla õiglased, kuid nende eesmärke – panna kaotajariigid maksma neid hävitamata, rahuldada võimatuid rahvuslikke unistusi, hoida ära bolševismi levikut ning kehtestada demokraatial ja mõistusel põhinev maailmakord – ei saanud diplomaatia abil saavutada. See raamat on nii oluline kui ka meelelahutuslik. See annab meile põhjaliku ülevaate ajast, mil esimest korda visandati suur osa tänapäeva maailmast. Margaret MacMillan sai doktorikraadi Ox­fordi ülikoolist, ta on Trinity College’i provost ning Toronto ülikooli ajalooprofessor. Tema varasemate raamatute hulka kuuluvad „Women of the Raj“, Book-of-the-Month Club’i ja History Book Club’i valimik, ja „Canada and NATO“. «Rahutegijad» (ingl keeles ilmunud pealkirjadega „Paris 1919“ ja „Peacemakers“) võitis Duff Cooperi , Samuel Johnsoni ja PEN Hessell Tiltmani auhinna. Margaret MacMillan on David Lloyd George’i lapselapselaps. Ta elab Torontos.

Kes oli tegelikult Lembitu, kelle nime me ju kõik teame? Milline oli tema maailm, milline tema Eesti? Need ja paljud teised on küsimused, millele siin raamatus vastuseid otsitakse, vaadeldes uudse pilguga tollaseid poliitilisi olusid ning eestlaste keerulisi suhteid naaberhõimude ja -riikidega. Läbi tollaste sündmuste värske sõjaajaloolise analüüsi püüame välja selgitada, millised võisid olla Lembitu poliitilised eesmärgid, kuidas õnnestus tal saavutada nii oluline positsioon eestlaste malevate eesotsas, kuidas koguda Madisepäeva lahingusse üle terve Eesti kuus tuhat meest. Siiski jääb vastuseta hulk küsimusi: Lembitu langemise täpsemad asjaolud, tema maharaiutud pea asukoht, tema võimalik saatus parema ajaloolise õnne korral… Kas Lembitust oleks võinud saada Eesti kuningriigi rajaja ning kuningas? kas Lembitu juhtimisel oleks eestlastele osaks saanud parem ja suurem ajalugu?