Книги, похожие на «Peeter Helme, September»

"Vaikiva metsa" järgÜlimalt intelligentne põnevik. – The TimesTana French on kindlasti viimase kümnendi kõige huvitavam, kõige olulisem krimikirjanik. – The Washington PostKuus kuud pärast viimast eriti rasket juurdlust on uurija Cassie Maddox Dublini mõrvarühmast lahkunud ega mõtlegi sinna naasta. Kuni tuleb pakiline telefonikõne ja ta kutsutakse viivitamatult Dublini lähistele kuriteopaika.Alles surnukeha nähes mõistab Cassie, miks teda sellise kiiruga kohale kutsuti. Mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Eriti veider on aga see, et naise dokumendil seisab nimi Alexandra Madison, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina. Korraga on uurijatel kaks ülesannet – selgitada välja tüdruku mõrvar, aga mis veelgi olulisem, teha kindlaks ohvri identiteet. Politseil ei ole aimugi, kes see tüdruk on ning Cassie endine ülemus otsustab kasutada ainukordset võimalust: saata Cassie salaagendina Lexie asemele, et meelitada mõrvar oma alustatud tööd lõpetama. Kui reaalsus ja fantaasia aga lootusetult ühte sulavad, ähvardab Cassiet oht end igaveseks kaotada.Tana Frenchi erakordselt õnnestunud debüütromaanile „Vaikiv mets” järgneb samavõrd köitev psühholoogiline põnevuslugu, millega ta tõestab veel kord, et kuulub praeguse aja parimate krimikirjanike hulka. „Peegelpilt” on teine osa Dublini mõrvarühma juhtumite sarjas, mille iga osa võtab fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid pole täitnud keskset rolli. Tana French paneb „Peegelpildiga” kümnesse – see on täiuslikult komponeeritud. – Entertainment Weekly Ei ole täpne öelda, et Tana French on üks paremaid krimikirjanikke. Õigem oleks nimetada teda lihtsalt tõeliselt geniaalseks kirjanikuks. – Gillian Flynn

Anna Janssoni uus põnevussari!Vera Bark põgeneb ülepeakaela oma tüdrukuteõhtult ja kaob jäljetult. Tema isa, vaneminspektor Kristoffer Bark, rändab viis aastat kilomeeter kilomeetri järel piki Hjälmareni kallast ja otsib oma tütart. Kahtlustatakse, et Vera uppus, ja uurimine on ammu peatatud. Ent teadmatus pureb Kristofferit ja Vera ema, kes on meeleheitest alla käimas.Kolm aastat pärast Vera haihtumist kaob samas kohas üks teine naine. Ka see uurimine lõpetatakse peagi, kuid Kristoffer Bark saavutab selle, et juhtum jahtunud jäljena taas käsile võetakse. Kadunud naine on paljuski Kristofferi tütre moodi ning mees adub, et seoseid on rohkem, kui ta esialgu aimanud oli.„Tütar kadunud” on lugu lapsevanema kõige jubedamast õudusunenäost. Ettearvamatute pööretega lugu heidab pilgu süngetele perekonnasaladustele ja näitab, millised tagajärjed võivad olla pettekujutelmadel.Kristoffer Barki põnevik

Noor mees Roald Amunds põgeneb elu eest. On 21. sajandi lõpp ja Roald, kõrgelt hinnatud tehnik riigis, mida varjatult juhib võimas tehisintellekt Heylel, on saanud liiga palju teada Gygese sõrmuse nimelise viiruse kohta ning see on talle hirmu nahka ajanud.Sel maal on suur osa inimestest lasknud endale paigaldada aju laiendava mooduli, mis muudab nad tervemaks, targemaks, jõukamaks ja vägevamaks kui teised lihtsurelikud. Nood laiendatud valitsevad kogu riiki ja Roaldi põgenemine ähvardab nende heaolu. Heyleli ärgitusel algab suur inimjaht. Roald satub pagemise käigus tööle kinnisesse saekaatrisse, karastub sealsete rohmakate meeste seltskonnas, õpib enda eest seisma ning kiindub saekaatri omaniku nägusasse tütresse. Peagi muutub aga jalgealune taas tuliseks ning põgenemine jätkub kuni vältimatu vastasseisuni.Filmitööstus on toitnud inimeste fantaasiat piltidega sellest, kuidas tehisintellekt tuleb ja valitsemise üle võtab. Kuidas see tegelikult toimuks? Kas me üldse märkaksime hetke, kui ka mõtlemist allhankena sisse hakatakse ostma? Kaido Tiigisoon on pikka aega töötanud elektrooniliste kanalite arendajana ning kujutab hästi ette, mida ühiskonnale tähendab privaatsuse kadumine ja kui lihtne on tegelikult tänapäeval rünnata kogu inimsugu, ilma et peaks toolilt tõusma. „Kus pingviinid ei laula“ on Tiigisoone esikromaan.

Veetlev tubakapoe perenaine Flavia on ammu ja lootusetult armunud oma alalisse klienti, kes aga on tema vastu täiesti ükskõikne. Meeleheitest läheb Flavia mehele, kuid mitte eriti kauaks. Mehe reetmine ja lahutus viivad ta täielikku depressiooni. Siinkohal viib saatus ta kokku lõbusa Diegoga, kes, märgates kurbust kaunitari silmades, teeb talle ettepaneku õppida mambot tantsima – sest selle tantsu rütm ei sobi kokku kurbusega.

Aastavanune laps satub üksinda võõrale planeedile. Kuid jääb sellest hoolimata ellu. Kui ta hiljem, kolmeteistaastaselt leitakse, pakub ta leidjatele palju peamurdmist – ta oskab asju, mida inimesed ei oska, käitub viisil, mis inimestest erineb. Ta esimene soov on see, et inimesed kiiresti lahkuksid.Sedapuhku pole Strugatskitel kõige tähtsamaks mitte ühiskond, vaid eelkõige inimene. On tore, kui inimene mõtleb teaduslikele avastustele ja inimkonna tulevikule ja võitleb selle eest – aga kui panna sinna kõrvale üks rikutud lapsepõlv? Kumb on tähtsam?Tsitaat teosest: «Juba viiskümmend tuhat aastat üritame me aru saada, mis me oleme, kuid seestpoolt vaadates seda probleemi ei lahenda, nagu ei ole võimalik iseennast juukseidpidi üles tõsta. Tarvis on ennast kõrvalt vaadata, võõraste, täiesti võõraste silmadega…» Just seda teevad siin ka Strugatskid – vaatavad inimest võõraste silmadega.