Книги, похожие на «Peeter Helme, September»

"Kui newyorklane Rachel Chu nõustub veetma suve Singapuris, et külastada oma poiss-sõbra „traditsioonilist” Hiina perekonda, arvab ta, et sellest tuleb rahulik või suisa natuke igav reis. Kuid tal ei ole aimugi, mis teda ees ootab!Nicki lapsepõlvekodu on palee. Üles kasvades sõitis ta rohkem eralennukite kui autodega. Nad lähevad Racheliga aasta kõige olulisemasse pulma. Jah, ja Nick on juhtumisi ka üks Aasia kõige ihaldatumaid poissmehi – ning ta aukartust äratav ema ei ole just eriti kindel, et Rachel on tema jaoks see õige.Raamatu järgi on tehtud ka 2018. aastal valminud menukas film."

40ndates aastates pereema elu muutub saatuslikult päeval, mil ta satub orjapõlve psüühiliselt väärastunud ema ja poja maja keldrisse. Pere ja politsei pingutustele vaatamata ei suudeta teda seitsme aasta jooksul leida. Ühel päeval õnnestub tal eneselegi ootamatult põgeneda. Sellest päevast seisab ta hoopis rängemate küsimuste ees: kas ja kuidas on võimalik taastada kaotsiläinud aastaid? Kas iseennast üles leida on enam üldse võimalik? Autorist: Marje Ernitsat (s.1948) on nimetatud eesti produktiivsemaks kirjanikuks ja nais-Kaugveriks. Lõuna-Eestis Kanepi vallas elav kunstnikuharidusega autor alustas kirjutamist alles vanemas keskeas, kuid on pälvinud tunnustust mitmel romaanivõistlusel.

Eluratas veereb meie kõigi jaoks pidurdamatult ja halastamatult edasi ning viib ka meie peategelase, kes on paljudele juba tuttav teosest “ Aeg puudutab tõde”, kuid samas nii võõras, uutesse seiklustesse. Saladuseloor varjutab siiani paljusid aastaid tema elatud elust. Saatus paiskab teda aeg-ajalt erinevatesse riikidesse, linnadesse, küladesse ja pillutab teda kohtadesse kus ta kohtub uute ning huvitavate inimestega. Kõik ei olegi nii sõbralikud kui nad esialgu tunduvad. Naistel on jätkuvalt tähtis roll tema elus ja nad muudavad tahes-tahtmatult ja-või tahtlikult tema eluteed. Teda on nende eest hoiatatud, kuid vaatamata sellele, leiab ta ikka ja jälle tee erinevate karakteritega naiste juurde. Nad on nii kaitsvateks ingliteks kui painajalikeks deemoniteks tema elus. Elu õppetunnid jätkuvad. Vana, roheliste silmadega ennustaja oli kunagi öelnud, et naised võivad ta tõsta troonile või hävitada. Oleneb kellega ja kus ta kohtub ning kas ta tahab seda… Seda viimast, naiste läbi hukkumist, uskus mees rohkem. Läbi ajaloo olid naised sõdu põhjustanud ja mehi hullutanud. Miks tema peaks neist teistest meestest erinema? Seiklused jätkuvad. Kohtumine mustlaseidega ja millised on tema ennustused Hansule järgnevaks eluks?

Tõlkinud Iris-Barbara JeletskiSündmuste Horisont288 lkSelle raamatu peategelane on Freya Nakamichi-47. Ta on tulnud kasiinost välja dirižaabli rõdule ja mõtleb parajasti, kas mitte hüpata alla sinna Veenuse kaljude suunas, mis peaksid kusagil kolmekümne kilomeetri pärast vastu tulema, kui temaga hakkavad tüli norima „uued aristokraadid“, robotimaailma koorekiht, kellest kaks ulatuvad Freyale vööni. Järgneva võitluse käigus rebib Freya ühel väikemehel pea otsast, see aga ei takista peal talle ähvardusi järele karjumast.Freya on nimelt robot, konkubiin, erialaks 16. sajandi ungari rahvamuusika. Ta on ideaalne, täiuslik, aga saatuse julm nali on, et tema eesmärk muutus mõttetuks umbes 60 aastat enne ta aktiveerimist koos viimase inimese väljasuremisega. Mis aga ei takista kunagi inimeste poolt igale poole välja saadetud robotitel oma tegevust jätkamast… ja nii see tsivilisatsiooni rong kolinal edasi tossutabki.Raamat on austusavaldus Robert. A. Heinleinile ja Isaac Asimovile.

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]