Книги, похожие на «Ketlin Priilinn, Sefiirist loss»

Sellest ajast alates, kui Dorian kodust jalga lasi, lööb ta läbi tänaval – ja õigupoolest päris hästi. Aga ühel hommikul ilmselgelt mõrvatud kodutu kõrval ärgates satub Dorian siiski paanikasse. Ta ei mäleta midagi: kas ta on kuriteoga seotud? Selles olukorras pakub talle ootamatult abi võõras mees. Tundmatu tegeleb hättasattunud noortega ja viib Doriani ühte villasse, kus poiss saab uued riided, süüa ja isegi kooliharidust. See on Doriani jaoks võimalus end politsei eest varjata. Kuid ta saab üpris ruttu aru, et tasuta lõunaid ei ole. Vastuteeneks oodatakse temalt salapäraste reklaamkingituste jagamist. Kui ootamatu vahejuhtumi tõttu üks pakk üle andmata ja Doriani kätte jääb, algab armutu tagaajamine.TÕDE ON MITMEKIHILINE.Ursula Poznanski esimene noorteraamat „Erebos” (eesti keeles 2014) sai arvukalt auhindu (sh Saksa noortekirjanduse preemia) ja kirjanik saavutas rahvusvahelise tuntuse. Vahepeal on temast saanud Saksamaa üks edukamaid noortekirjanikke, kes kirjutab põnevikke ka täiskasvanutele.

NB! Epub on loetav järgmiste rakendustega: iBooks, Google Play, Adobe Digital Editions, Calibre. See epub ei sobi lugemiseks lugerite ega nutitelefonide monitoridelt.August XIII on 12aastane vana perekonnahotelli pärija. Kõlab uhkelt? Tegelikult töötab August ses mahajäetud hotellis nii jooksupoisi, meistrimehe, kahjurite tõrjuja, toateenindaja kui ka tavalise käsutäitjana. Hotelli lõputud koridorid ja ämblikuvõrke täis nurgatagused on täis veidraid saladusi möödunud aegadest. Enam ammu pole siia eksinud ühegi külasjtaja jalg. Olukord aga muutub, kui ühel päeval saabub ootamatu võõras, kel on uudiseid tuua. Alguse saab võidujooks ajaga. August peab iga hinna eest lahendama mõistatuse ja üles leidma Kõikenägeva Silma, sest kui selle peaks leidma hoopis salakaval tädi Anakonda, on Augustil lõpp peal ja mitte ainult! Põhikooliealistele mõeldud raamatu teevad erakordseks teose koomiksilaadis kujundus ja gooti stiilis illustratsioonid. Raamatu idee autoriks ja kujundajaks on auhinnatud Seattle’is elav disainer ja illustraator Will Staehle. Loo on kirja pannud Los Angeleses elav elukutseline koomiksiautor ja kunstnik Tania del Rio.

Parijõe jutukogumik hallist külaelust lapse silmade läbi koos väikese inimese rõõmude ja muredega, omamoodi maailmaavastamiste, õnnestumiste ja ka esimeste pettumuste lood kui sirgutakse ja kasvatakse tehes harjutusi iseseivaks eluks.Kogu sisaldab jutte: Jaksu moonaküla, Vanaviisi-jutud, Jüripäev, Kalle Kusti, Vilu Jaan ja Kure Kaarel karjas, Esimesed napsid, Kättemaks, Siberisse, Mätliku Joosep.[…]Viimati kohmas Mätliku Joosep küsida, poolhäbenedes ja kartlikult:„Kas seal Siberis ka vareseid on ja varblasi…? Seda tahtsin küsida.”Kalle Kusti täiendas küsimust omalt poolt:„Ja kas puud on samasugused nagu siingi, või on kuidagi teistmoodi… võõramaa puud, nagu kasvuhoones?”„Ha,” naeris Peeter. „Vaata, mis nemad ei taha. Aga tõepoolest ei mäleta, kas nägin seal varest ja varblast… mitte ei tule meelde. Naljakas, kuidas ma seda ei pannud tähele. Aga puid on samasuguseid kui meilgi, on ka teistsuguseid, kuid puu ikka puu.”[…]

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]