Книги, похожие на «Барбара Картленд, See on armastus»

Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominent 2019!Maire astus oma väravast välja ja hakkas mööda Pojengilehe tänavat Lehtla keskpunkti poole kõndima. Ta teadis, et kui ta vaatab Juhani akendest sisse sel hetkel, mil ta on kuti majast juba peaaegu möödumas, näeb ta teda viskiklaasiga köögilaua taga istumas, oma peene sülearvuti taga, üks käsi toetamas laupa, sõrmed juustesse põimunud. Seal ta oligi, aga täna nokkis ta ennastunustavalt nina.„Sellel mehel on tõesti hekki vaja,“ turtsatas Maire.Katsi ja Petsi köök, kus parasjagu oli Vicky enda teadmata põhjustanud ühepajatoidu teemalise skandaali, paistis maja sisemusest kätte läbi pikliku elutoa.„Tunneli lõpus on köök,“ tuli Mairele pähe imelik assotsiatsioon. Talle tundus ka kummaline, et pererahvas, kes käib tihti jooksmas ja peaks oma maja nägema sama nurga alt kui jalutajad, pole kursis, mis paistab ja mis mitte. Kats vehkis parasjagu vihaselt pannilabidaga, viskas selle siis maha ja tuiskas minema.Lehtlas on põhjalik naabrivalve, kuid mitte niivõrd turvakaalutlustel. Palju huvitavam on lugeda naabrite raha, piiluda akendesse ja levitada kuulujutte. Sotsmeedia annab selleks rohkem võimalusi kui kunagi varem. Draamad valguvad aga ka pärisellu, kuni olukord lõpuks täiesti käest ära läheb.

Mika Waltari üks tuntumaid romaane „Sinuhe“, mis kirjeldab arst Sinuhe elu ja seiklusi umbes 1390-1335 enne Kristust, on tegelikult eesti keeles juba ilmunud – 1954. aastal Kanadas, väliseesti kirjastuses Orto. Tõlke autoriks eesti lingvist ja keeleuuendaja Johannes Aavik. Tänaseks on Aaviku tõlge vananenud, ka on seal kasutatud mitmeid keeleuuendusi, mis kunagi käiku ei läinudki. Samuti on Aavik tekstiga üsna loominguliselt ringi käinud, seda kohati muutes ja kohati lõike vahele jättes. 1954. aasta väljaanne ja sellest 1991. aastal tehtud kordustrükk on Eestis ka haruldusteks muutunud ega ole laiemale lugejaskonnale enam kättesaadavad, seega on Piret Saluri uus tõlge sellest Waltari parimaks peetud romaanist tänaseks enam kui asjakohane.

Eesti Kultuurkapitali 2012. aasta proosapreemia laureaadi Olle Lauli romaan „Kuristik" on palju-häälne jutustus, mis puudutab viie põlvkonna elusaatusi ja saab alguse 1923. aasta maikuu hommi-kul, kui Prokop Jefimovitš Lõkovi tabab rongireisil kole kõhuvalu, mis sunnib ta tundmatus Vapnjarka küla raudteejaamas vagunist maha astuma. See, mida Prokop ise plaanis, mille poole ta teel oli, on sellest hetkest täiesti tähtsusetu.Saatus, Jumal; päritolu ja rahvus – need on küsimused, mis korduvad läbi romaani. Küsimus mõiste-tamatust, hoomamatust väest, mille ees inimene on abitu ja väeti. Miski, mis võib oma tahtsi paisata ukrainlase ja venelase Pirita-Kosele või Narva, mis võib Eestis sündinud Nõukogude sõjaväelase lapsest teha USA illegaali või sundida läbi ja lõhki eesti rahvusest naise kodumaalt lahkuma. Kui riigipiirid muutuvad ja ajalugu tähendab ühele üht, teisele teist, muutub üha tungivamaks vajadus leida midagi, millele lõpuni kindel olla. Ja selgemaks saab ka arusaamine, kui keeruline see on.Tegelaste lood on edasi antud intensiivsete eri teadvuste peegeldustena, keskendudes ikka ja jälle noile hetketele inimeste elus, kus väike on silmitsi suurega. Põhjatuga. Välja kooruvad küsimused, millest suuremaid me enam ei leia. Milleks see kõik? Ja kuigi on küsimused, pole vastuseid sugugi võtta. Nende asemel on tumm meeheide, viha, vaikimine. Ja vahel ka leppimine, alistumine.„Kuristik” on Olle Lauli kolmas romaan. Varem on ilmunud„Niguliste õpilased" (2007) ja Eesti Kul-tuurkapitali aastapreemiaga pärjatud „Kodutus” (2011).„Lauli on nii temaatiliselt kui stilistiliselt selgelt isikupärane autor, suveräänne hääl. Keegi teine ei kirjuta praeguses Eestis sellise kannatlikkusega inimhinge kannatustest. „Kuristik“ jätkab Laulile omasel moel eksistentsiaalsest, otsekui paratamatust kannatusest võrsuva lunastusvõimaluse otsimis-ega, ent lisab sellele esmakordselt ajaloolise mõõtme.” -Jan Kaus, kirjanik