Книги, похожие на «Max Porter, See linnuke on lein»

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu. – PIRET TALI

Seda teost võib nimetada ilukirjanduslikuks olukirjelduseks 1990-ndate alguse Eesti Politseist, sest juhtunud sündmustele on lisatud nii detaile kui vürtsi ning reaalsed inimesed on kokku sulatatud ning siis erinevate karakteritena lahti kirjutatud. Paljugi toimuvast tundub tänapäeval täiesti uskumatu. Kuid lugedes ei tohi unustada, et vaatamata kõigile lollustele ja puussepanekutele tegelesid nood 20-aastased poisid iga päev kuritegude lahendamisega ning teenisid sellega Eesti Vabariiki.

Haarderite perekond elab rahumeelset elu väikesel saarel ja armastusest ses peres puudu ei ole. Aga mis saab siis, kui leebet meest tabab üks kaotus teise järel ja viimaks mõtegi kaotusest talumatuks muutub?Võibolla põgeneb ta kõige eest. Võibolla otsustab ta tappa omaenda ema. Surnuks kuulutada oma laps. Lasta hääbuda oma naisel. Võibolla vajub ta asjadesse, millest loobuda ei suuda. Võibolla.Ja kuidas kasvab armastatud laps pahupidi maailmas, kus hea on halb ja õige on vale, kus pimedus on valgus ja surnud on elavad? Laps, kes ei tohi võõrastega rääkida. Ja kes ei kahtlegi, et isa hoiab teda vanas konteineris peidus puhtast armastusest.„Vaik” on kaunis lugu õrnusest, armastusest ja ustavusest. Ning see on kohutav lugu kaotushirmust, kinnihoidmisest, kokkuvarisemisest, paranoiast ja tahtmatust julmusest.Ane Riel (s 1971) debüteeris romaanikirjanikuna raamatuga „Liseleje lihunik” (2013). „Vaik” valiti 2016. aastal Taani parimaks põnevusromaaniks ja samal aastal võitis teos Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti.

Vetemaa Rist rahvas kuulub kahtlemata eesti ajaloolise romaani tippude hulka ja ka kirjanik ise peab seda üheks oma parimaks teoseks. Romaani nö alustalaks on Uku Masingu uurimistöö 1343 mille käsitlus Jüriöö ülestõusust on küllaltki erinev üldlevinust.Peakaraktereid on nii rivaalitsevate Taani hertsogiriigi kui Saksa ordu alamate ja muidugi maarahva hulgast. Ja loomulikult ei puudu raamatust pelkirjas viidatud kristulse ja ka keskaegse esoteerikla külg, seda küll palju sügavamalt kui klassikalisel põnevusromaanil, mõtiskledes patu ning lunastuse üle.