Книги, похожие на «Max Porter, See linnuke on lein»

„Katki” räägib loo keskealisest pisut eraklikust Ragnest, kes on sattunud oma elus madalseisu. Endas selgusele jõudmiseks üürib ta vana maja ja sukeldub seal iseenese valusasse minevikku. Ent maja peidab oma seinte vahel üht traagilist lugu. Juhuse tahtel tuleb aastaid saladuses hoitud lugu päevavalgele ja see muudab kõigi asjaosaliste elu. Lahti hargnevad inimeste saatused, põimuvad minevik ja tänapäev ning ootamatult seisab Ragne silmitsi keerulise ülesandega … „Vaid väikeseks viivuks oleks justkui midagi läigatanud taskulambi valgusvihus. Ragne sirutas käe ettevaatlikult purunenud laudade vahele ja tundis, kuidas külm metall tema kätt puudutas. Jah, just see puudutas tema kätt, mitte vastupidi. Tasapisi tõmbas ta külma tundmatut eset enda poole, kuni nägi, et see on metallist käsitöökarp, vana ja roostetanud.” „Katki” autor Tea Lall on sündinud 1967. aastal Jõgeval. Ta töötab Jõgeva linnaraamatukogus. „Katki” on tema esimene romaan, mis võitis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel III koha.

See on kohutav raamat, möönan seda vastu vaidlemata ja kripeldava kahetsustundega. Mis sundis mind seda kirjutama? Õiguspärane vajadus oma laip enne kirstupanekut puhtaks pesta.Rootsi klassiku August Strindbergi aastail 1887–1888 prantsuse keeles kirjutatud skandaalne romaan oma esimesest abielust parunessi ja näitlejanna Siri von Esseniga, mis pakkus talle nii ülimat õnne kui ka tohutuid kannatusi ja andis rikkalikku materjali edasiseks loominguks. „Hullu mehe kaitsekõne” avaldamiseks kodumaal kirjanik oma eluajal luba ei andnudki.

Lugejani jõuab kolmeosaline e-raamat täis meisterlikku lühiproosat. Kes tahab lahendada pealkirja mõistatust, peab alustama teisest osast. Sealt leiab ta lisaks vastusele veel lugusid seksist, surematust armastusest, suitsiidist ja isegi kõlvatusest. Kes tahab aga verd, higi, kannatusi, kalapüüki ja seda, kuidas vanal, uuel ja ka praegusel argisel ajal päid rajuti ja raiutakse ning ka muid õõvastavaid asju, alustagu kohe otsast peale. Kolmas osa kuulub neile, kes huvituvad ülemeelelisest, taevasõõridest, võllanaljast, kurbmängust ja ka sellest, mis läheb sõnadest kaugemale. Mõnest loost kumavad läbi looja vaevad, kusagil ärkab üks kolmeaastane tüdruk igal hommikul nutuga, mõned lapsed jäävadki sündimata. Aga pole kahtlust, et metsad on meeldivad ja kui jõudu piisavalt pingutada, siis võib inimene uueks saada ning mõista mitte ainult omasuguste, vaid ka loomade ja kogu looduse tähendust. Kõigile ei suuda keegi kunagi meele järgi olla. On lugusid, mis oleks nagu vette kirjutatud ja neidki, mis jäävad pikemaks ajaks kummitama. Kui see raamat suurendab kasvõi kriipsu võrra inimeste hoolivust, siis usub autor, et tema ülesanne on täidetud.

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.

„Vahvlist südamed“ on lugu naabripoisi Trille ja naabritüdruku Lena sõprusest, seiklustest ja vahvlitest. Trille ja Lena elavad väikeses rannakülas ning mõtlevad koos igasuguseid vahvaid asju välja: nad ehitavad majade vahele köisraudtee, mängivad Teist maailmasõda ja teenivad tänavamuusikutena raha. Tihti juhtub aga nii, et laste lõbusast ettevõtmisest saab pöörane seiklus, mille tagajärjed on ettearvamatud. Õnneks on olemas vanaisa ja täta-memm, kes hädas appi tulevad. Aga mis saab siis, kui juhtub midagi niisugust, et mitte keegi ei saa enam aidata? Maria Parr kirjutab kaasahaaravalt ja suure soojusega nii rõõmsatest kui ka tõsistest asjadest, sõprusest ja igatsusest selle järele, et inimene, keda sina kalliks pead, vastab sulle samaga. Maria Parri (snd 1981) esikraamat „Vahvlist südamed“ võitis Norra kriitikute poolehoiu. Raamat on Brage auhinna nominent ning 2011. aastal vändati selle põhjal Norras telesari. „Vahvlist südamed“ on tõlgitud enam kui kümnesse keelde. Laiema tuntuse saavutas Parr 2009. aastal lasteraamatuga „Vilgukivioru Tonje“, mille eest ta on saanud rohkesti mõjukaid kirjandusauhindu. „Vilgukivioru Tonje“ on ilmunud ka eesti keeles.