Книги, похожие на «Marek Kahro, Seal, kus näkid laulavad»

Ta viibis vetevallas.Raskusjõudu ei olnud, tõstejõudu ei olnud. Kurssi ei olnud. Orientiire ei olnud. Järgmised ujumisliigutused võisid ühtviisi vabalt viia teda sügavikku või veepinnale või avamerre.Sam Berger jäi paigale, hõljus suures tühjuses ja iga ujumisliigutus võis viia teda surmale lähemale.Sam Bergerit kahtlustatakse mõrvas, mida ta ei ole toime pannud, ja tema partner Molly Blom on koomas. Berger põgeneb saarestikku ja ootab kaitsepolitsei juhtkonnalt korraldusi. Peale politsei ajab teda taga ka Carsten, kaitsepolitsei raudvara, kes on poolt vahetanud ja töötab nüüd terroristide heaks. Stockholmi ähvardab terrorioht ja tagaotsitav mõrvar – kes on pealegi röövinud ühe tüdruku – võib pääseda. Kas Berger on lahendus või osa probleemist?„Vetevald“ on Arne Dahli menukate romaanide „Piirimaa“ ja „Sisemaa“ järg, rahvusvahelise haardega kriminaalromaan, kus autor näitab taas oma meisterlikkust.

None

Eesti poliitikas on ärevad ajad. Ees seisavad valitsusläbirääkimised, ent äkitselt kaob üks opositsiooni juhte Robert Tensing. Kaob jäljetult, kui mitte pidada õrnaks juhtlõngaks sinist ümbrikku, mille Tensingu korterinaaber ajakirjanik Roger tema ukse tagant leiab. Paraku kaob ka sinine ümbrik enne, kui ajakirjanik jõuab selle sisuga tutvuda. Roger asub poliitiku kadumist omal käel uurima ja jõuab otsaga üle mere Helsingisse, kus lugu võtab veelgi salapärasema pöörde, kui asjasse paistab olevat segatud Soome kuiva seaduse aja piiritusekuningas.

Enn Kippeli esikromaan, mille peategelaseks on vana kojamees Jakob Vaal, hilisem majaomanik ja kaupmehenatuke, viib lugeja Tartu agulimiljöösse, pakkudes rohkesti mõtlemisainet inimloomuse keerulisest siseilmast. Teema on haruldane eesti kirjanduses, n-ö vaeste inimeste uskumatult ablas saagi- ja rahaahnus, kõrvalteemana osutatakse vapside liikumise arengumotiividele. Ent nähtused, mis esinesid 1930ndate aastate algupoolel, eksisteerivad üldinimlikus mitmekülgsuses ja ebamugavuses ka tänapäeva Eestis, meenutades lugejale, et kasusaamise mõttes pole siin halli taeva all midagi uut.

[…]Allee on hämar ja inimtühi – see vist mõjubki mu meeleolule ja ma ütlen poolvaljult, isegi õrnalt: „Loodame, et minu poisil on kõik hästi.” Siis mõtlen ma Agnesele – korraks kujutlen teda üsna selgesti teki all lamamas: ei tea, kas ta vasaku jala natuke moondunud varvas on teki alt väljas või mitte? – ja jälle libiseb härdusehoog nagu kerge puudutus minust üle.Istun pingile. Mul on siis nüüd poeg… Ent see kõik on minust kuidagi kaugel. Ma näen küll selgesti, kuid nii, nagu vaataksin binoklisse, mis on valepidi käes.[…]