Книги, похожие на «Rein Põder, Savimäe»

Mehis Heinsaare lühijuttude kogumik, kirjutatud aastatel 2003-2013.

"Kirjanduskonkursi «„Bestseller 2015“» ära märgitud tööilukirjanduse kategooriasIhaneeme on idüllliline rannaküla, kus elavad pealtnäha ideaalsetklantspiltelu endisest poliitikust meelelahutusärimees, tema koduperenaisestabikaasa, tolle vend, lapsed, koerad ja kassid ning rannarestoran. Kui aga nendejuurde satub modellist Õnne, selgub, et miski pole päris nii, nagu paistab, jaet kõik saab minna veel palju keerulisemaks, vähemalt esialgu. Lugu ei teelihtsamaks ka arvukad sõbrad, üks tantraguru, peadpööritavad kired, taamalkulgevad kohtuasjad, Paremerakonda räsinud rahastamisskandaali vari ega seegi,et keegi selles loos ei tundu kohati päris täpselt teadvat, mida ta tahab …või siis tahavad lihtsalt kõik kõike. Ehk kas on võimalik olla ühekorragaingel ja kelm?Katariina Tammert on Eesti kirjanik. Ta on õppinud Tartu Ülikoolisajakirjandust ja kommunikatsiooni ning sel alal ka töötanud, kõige pikemaltEstonian Airis ja ajalehes Postimees. Varem on temalt ilmunud armastusromaanid“Lenda minuga” (2013) ja koos Mart Kadastikuga kirjutatud“Paarismäng” (2014). “Armastus, sõprus ja õnn on need teemad, mis mind kõige rohkeminspireerivad, samuti elus oma tee leidmine, ilu, rõõm, lõbu ja naudingud …Elu helgem pool. Seda kõike leiab ka sellest raamatust, mis samas ei tähenda,et siin tumedamaid toone ei oleks – aga need panevadki kaunimad värviderksamalt särama!” Katariina Tammert

Uku Ratt vihkas juute, vabamüürlasi, sante, venelasi, neegreid, muhameedlasi, hiinlasi ja sotsialiste – kõige enam aga homosid. Ta olevat kunagi ühe kaheksateistaastase homopoisi auto peale võtnud, oma garaaži viinud ja seal kõvasti „töödelnud”. Viimaks olevat ta sinikalisele poisile harjavarre pärakusse torganud. Marek Kahro romaan „Päikseta paradiis” on ilukirjanduslik sissevaade homoseksuaalsesse subkultuuri. Raamatu tegevus leiab aset Tartu ülikoolis, Supilinnas, Zavoodis ja muudes Tartuga seotud tuntud paikades. Kahro eelmine romaan „Kaljud ja kameeleonid” saavutas kirjastuse Tänapäev 2010. aasta romaanivõistlusel III koha.

Ma sattusin Raudiku külla esimest korda siis, kui piiritsooni tulnud võõrast igal sammul valvati ja jälgiti, sest suur Nõukogude riik oli oma piiride puutumatuse pärast alalises hirmus. Mind võlus selle paiga kaunis loodus ja ahistas see, et seal peremehetsesid võõrastes mundrites inimesed, kes olid Eestimaa ja eestlaste peremeesteks saanud. Saatuse tahtel olen hiljem käinud Raudikul kümnete aastate jooksul, elanud kaasa selle rannikuküla allakäigule ja tundnud rõõmu, et lõpuks on elu selles kodututega asustatud külas hakanud ülesmäge minema. Ärgu otsitagu selles romaanis konkreetseid paiku ja inimesi, sest tegevus võib toimuda mis tahes põhjaranniku külas. Meie maarahva käekäik on poole sajandi jooksul selleks piisavalt ühetaoline olnud.