Книги, похожие на «Merilin Seppard, Saskia»

Idamaine põnevuslugu uudishimulikust kaliifist Vathekist.

Jen on kurb. Aiden tahab, et ta oleks õnnelik. Lihtne? Jah, aga Jen on kolmekümne nelja aastane naine, kelle kallim on just maha jätnud, ning Aiden on väga kallis ja väga keerukas arvutiprogramm. Jeni amet on õpetada Aiden heaks teenindajaks.Aiden tunneb Jeni läbi ja lõhki. Kuna ta pääseb ligi kõigile naise seadmetele, teab ta, mis laulu Jen on kõige rohkem kuulanud, millised on naise lemmikfotod ja inspireerivaimad Instagrami-tsitaadid. Ainulaadsetele algoritmidele tuginedes on Aiden välja arvutanud, et optimaalse heaolu saavutamiseks peaks Jen leidma uue mehe. Kuna Aidenil on käepärast kogu internet, ei pea ta kaua otsima, et leida perfektne isend ja korraldada kohtumine.Kas valem töötab? Kas väga intelligentne masin suudab endas arendada emotsionaalset intelligentsust, et oma perenaise elu korda teha? Kas tehisintellekt suudab välja raalida, mis täpselt on see, mis teeb inimolendid õnnelikuks?*** Raamatu autor P. Z. Reizin töötas enne kirjutama hakkamist ajakirjanikuna ja produtsendina raadios, televisioonis ja trükimeedias. Ta on olnud seotud mitme moodsa idufirmaga, millest ükski pole ohustanud Google’it, Twitterit või Facebooki. Mees on abielus, tal on tütar ja ta elab Londonis.

Kirjanduskonkursi Bestseller 2015 teise koha töö ilukirjandusekategooriasPärast magistrikraadi kaitsmist Chicago ülikoolis on Mark Sepper tagasiTallinnas ja asub tööle varahaldusfirmas, kus tema tegevuse sisuks on rahapööritamine rahvusvahelisel kapitaliturul. Ootamatult seisab ta silmitsi suureraha lummaga, ahvatlevate võimalustega, aga ka riskide ja ohtudega. Mustadepeegelklaasidega kaetud maja seinte vahel hakkab hargnema draama, mille keskmeson raha ja inimese igikestev ning keerukas suhe, kus kunagi ei tea, kumb poollõpuks peale jääb.See on õpetlik ja samas hoiatav lugu inimese ahnusest ja kiusatusest,unistustest ja ootustest ning raha salakavalast mõjust. Autor tunneb hästiEesti majanduselu varjatud keerdkäike ja nii leiab lugeja sellest romaanist niimõnegi tuttava tüübi või juhtumi meie lähiajaloost.

Raamat räägib autori perekonna saatusest.„Sinised õunad“, nagu ka triloogia eelmised osad „Tuulekülv“ (2011) ja „Umbtaevas“ (2015, mõlemad kirjastuselt Varrak) kirjeldab Tapperite suguvõsa läbielamisi. 1944. aasta metsik septembritorm jättis Endriku ja Maarja koos lastega Läänemaa väiksesse rannakülla. Siitsamast algabki perekonna Kolgata tee läbi sõjast muserdatud maa. See on lugu meeleheitlikust põgenemisest, võitlusest ellujäämise eest, suurtest hirmudest; lapsepõlvest, kuhu alati mahub seiklusi ja väikesi rõõme, olgu aeg milline tahes. Kartus, et tema poliitiline tegevus Eesti Vabariigi riigivolikogu liikmena ja saksaaegne ametikoht majandusdirektooriumis võivad lähedastele ohtlikuks osutuda, sunnib Endrikut pere juurest lahkuma ja põranda alla minema. Tal tuleb perekonnast eemal viibida kaksteist pikka aastat, samal ajal kui NKVD ikka veel tema jälgi ajab. Kõik need aastad rändavad Maarja, pere neli last ning Endriku ema ja õed ühest Eestimaa paigast teise, püüdes võimalikult vähe tähelepanu äratada. Kust võtab väike habras Maarja hingejõu, et toime tulla üle jõu käiva töö, nälja, väsimuse ja pideva hirmuga? Võib-olla ammutab ta jõudu headelt inimestelt, keda oma rännakul kohtab; võib-olla aitab teda unistus leida jälle oma tilluke kodu, kus saaks koos perega vabalt ja hirmuta elada. Sest unistamist ei saa keegi keelata, unistada võib kas või sinistest õuntest.

"Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib.Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli.Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood.Külalistele tundub, et on.Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema.Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru?Māra Zālīte (1952) on Krasnojarski krais, küüditatute perekonnas sündinud Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Zālīte looming sai Lätis tuntuks juba 1970. aastatel, mil ilmusid tema esimesed luuletused. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid.Lisaks luulele on ta kirjutanud ka laulutekste, oratooriumite tekste ning libretosid mitmete läti heliloojate loomingule, nagu Raimonds Pauls, Zigmars Liepiņš, Pēteris Vasks jt. Zālīte seni kõige tuntum teos oli 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte talle omasel moel kasutas nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus selle parasjagu valitseva poliitilise olukorraga.Romaan „Viienäpu” on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see pälvis 2014.aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobiograafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapse”.