Книги, похожие на «Jevgeni Griškovets, Särk. Sari "Moodne aeg"»

Viimane kord, kui sulle head ööd soovin, ei tea ma, et see on viimane kord. Kui oleksin teadnud, siis oleksin pannud hüvastijättu rohkem energiat. Aga mina ütlen, et lähen vist Ivani juurde magama. Sina ei vaidle vastu. Lased mu minema, pilk ekraanil, mina lähen, lähen, kõige viimast korda lähen sinu juurest ära. Arvan, et me näeme hommikul. Me ei näe. Me ei näe enam kunagi.Ühel hommikul leiab Carolina oma mehe voodist surnuna. Naine jääb väikese pojaga üksi ja on sunnitud alustama täiesti uut elu, vaadates samal ajal tagasi elule, mida elas seni.„Loodame parimat“ räägib ühe armastuse puhkemise, arengu ja ootamatu lõppemise loo kahe paralleelse narratiivina. Üks lugu räägib kahe noore inimese armumisest ja nende suhte arenemisest, teine – peategelase püüdest oma leinaga toime tulla. See on liigutav kokkulepe surma, kuid ka eluga: armastuse ja lapsevanemaks olekuga, moodsa suhte ja selle halastamatute ootustega. Lugeja saab jälgida Carolina elu kümne aasta jooksul, armumist ja leina, elu, mis vaatamata rangele plaanile otsustab olla hoopis midagi muud.Carolina Setterwall on sündinud 1978. aastal Rootsis Salas. Ta on õppinud meediat ja kommunikatsiooni Uppsalas, Stockholmis ja Londonis. Ta elab koos pojaga Stockholmis. „Loodame parimat“ on tema esimene romaan.

Kaks teismelist saavad sõpradeks just siis, kui neil seda kõige rohkem vaja on. Mõnikord on uus vaatenurk kõik, mida vajame, et maailma asjadest aru saada.KIT: Ma ei teagi tegelikult, miks ma otsustan Annie ja Violeti kõrvale mitte istuda. Koolis ei saa tegelikult keegi aru, mida ma praegu üle elan. Kuidas nad saaksidki? Isegi mina ei saa sellest aru.DAVID: Nende 622 päeva jooksul, mis ma olen selles koolis käinud, on Kit Lowell esimene inimene, kes sööklas minu kõrvale istub, seega võin seda õigustatult sündmuseks nimetada. „Nii et su isa on surnud,” ütlen ma, sest see on fakt, mille ma äsja teada sain.Kit Lowell on oma klassi üks popimaid tüdrukuid. David Drucker on hall kuju, keda koolis keegi tähelegi ei pane. Kui juhtub kõige ebatõenäolisem ja need kaks sõpradeks saavad, on kogu kool rabatud, eriti üllatunud on aga Kit ja David ise. Kit hindab kõrgelt Davidi lausa kohatut ausust, mis mõjub nii veidralt värskendavalt. Davidile meeldib Kiti tähelepanu ja tema uudishimulik loomus.Kui Kit palub Davidi abi, et välja selgitada, miks tema isa autoõnnetuses surma sai, on poiss kohe nõus. Kumbki neist ei oska aga aimatagi, kuhu see projekt välja viib. Kas nende sõprus on nii tugev, et tõele vastu pidada?„Võluv, naljakas ja sügavalt liigutav!” – Nicola Yoon, „Päike on ju samuti täht” autor„Siiras ja tõeline – ma armastan seda raamatut kogu südamest.” – Jennifer Niven, “Elu helged paigad” autorJulie Buxbaum on New York Timesi menuki, ka eesti keeles ilmunud „Ütle mulle kolme asja” autor. Tema raamatuid on tõlgitud 25 keelde. Julie on õppinud Harvardis õigusteadust ja tegutsenud juristina. Ta elab Los Angeleses koos abikaasa, kahe lapse ja surematu kuldkalaga. www.juliebuxbaum.com

Hendrik Groeni salapäevikute autori uus raamat.Arthur Ophof oli oma elu endale teisiti ette kujutanud. Põnevate reiside asemel kaugetesse maadesse istub ta neli korda nädalas ummikus teel Purmerendist Breukeleni ja Breukelenist Purmerendi. Suurejooneliseks ja meeliköitvaks ei saa tema kiretut ja lastetut abielu ning autovaba hooviga ridamaja just nimetada. Nädala ainsaks tipphetkeks on kolme sõbra seltsis veedetud reeded. Ta saab viiskümmend aastat vanaks, nii et aeg tiksub.Kuid kui tööandja ta „kahjuks“ koondama peab ning ta endale kopsaka koondamistasu välja suudab kaubelda, avanevad ootamatult imelised väljavaated alustada hoopis uut elu… .Hendrik Groen avaldas oma esimese raamatu „Salapäevik. Hendrik Groen, 83¼ aastat vana“ aastal 2014. Raamat kujunes väga menukaks: tõlkeõigused omandas 35 riiki, selle põhjal on sündinud tv-seriaal ja teatrilavastus. 2016 omistati raamatule Hollandi lugejapreemia. Ka teine salapäevik „Kuniks elu“ sai bestselleriks.

Selle raamatu lühikokkuvõte võiks kõlada: 500 lehekülge puhast satiiri.Kirjutatuna kaheksakümnendate keskel on satiir loomulikult tollase ühiskonna aadressil (aru ma ei saa miks autorit pokri ei pistetud?), kuid tegelaskujud nagu demagoog, aktiivne loll, karjerist, pisikorruptant ja mõtteloid inimene on aktuaalsed tänagi.Ka lõualõksutaja tüüp, millised toona punaparteis suuga suurt linna tegid on igapäevased külalised meiegi meediapildis.Nagu lubatud sai: Satiir, kuid ei, tegelikult on tegemist ikka vägagi tempoka seiklusromaaniga mida läbib punase joonena tegelane justkui Ilfi ja Petrovi kelmiromaanist «Kuldvasikas» (millele autor ka vihjab).Kui me toome segaduse tekitamiseks mängu veel miljon rubla, natuke armastust, ja lubame, et romaanis näksatakse neidist rinnast ning et olulist rolli mängib ka labidas ja hullumajastki pole pääsu, siis usute vast küll, et igav see raamat ei ole!Mõnusat lugemist!