Книги, похожие на «J. A. Redmerski, Sarai tapmine»

Meie armastuse lugu on lihtne. Ma kohtasin imekaunist naist. Armusime. Saime lapsed. Kolisime äärelinna. Rääkisime teineteisele oma suurimatest unistustest ja süngeimatest saladustest. Ja siis hakkas meil igav.Me näeme välja nagu tavaline paar. Me oleme teie naabrid, teie lapse sõbra vanemad, tuttavad, kellega mõtlete kunagi õhtustama minna.Meil kõigil on oma saladus, kuidas abielu elus hoida.Aga meie oma on juhtumisi seotud mõrvaga.

Kui Olivia Brookes politseisse helistab, et teatada oma abikaasaja laste kadumisest, on tal põhjust karta halvimat – see ei ole esimenetragöödia tema elus. Kaks aastat hiljem kutsutakse politseikomissar TomDouglas taas selle perekonna majja, seekord on kadunud Olivia ise. Ja siisleitakse verd. Politsei tahab avaldada tagaotsimiskuulutuse, kuid kõikperepildid on albumitest, telefonidest ja arvutitest on hoolikalt kustutatud.Kas minevik on Olivia kätte saanud? Maga hästi … kui saad. Sa ei tea, kessind jälgida võib.

Pensionärikamp tegutseb jälle – agaramalt kui kunagi varem!Märtha ja tema sõbrad on Las Vegases. Nad pistavad valehambad suhu ja istuvad ratastooli, et rünnata kasiinot ja tõelises Robin Hoodi vaimus vaestele raha hankida. Pärast kuritegu pöördub Pensionärikamp tagasi Rootsi, et politsei kannult maha raputada, ent satub otse sülle kuritegelikule motojõugule. Kuid Märtha ei lase end hirmutada. Ta pakub poistele vahvleid ja murakalikööri, ise juba järgmise sissemurdmise plaanile viimast lihvi andes. Ehk saaks tsiklimehi järgmises kuritöös ära kasutada? Aga mis siis, kui nad pensionäre tüssata kavatsevad … Märthal, Taibul, Rehal, Anna-Gretal ja Stinal ei ole kerge, kuid nad jätkavad visa võitlust selle nimel, et kogu ühiskonna elu oleks parem.Catharina Ingelman-Sundberg on kirjutanund rea romaane ja populaarteaduslikke raamatuid ajaloost. 2004. aastal lõi läbi huumorižanris hinnatud „Tädileksikoniga”. Pärast pikka aega ajakirjanikuna Svenska Dagbladetis töötamist on ta nüüd pühendunud raamatute kirjutamisele. Pensionärikamp seikles eesti keeles esimest korda raamatus “Vanaproua, kes röövis panka”.

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.