Книги, похожие на «J. A. Redmerski, Sarai tapmine»

Üheksa-aastaselt narkomaanid, kümneaastaselt võimekad diilerid, kaheteistaastaselt jõhkrad kurjategijad. Nüüd, kaheksateistaastastena, kutsuvad Leon ja Gabriel teineteist armsateks vendadeks, selles usaldamatuse maailmas usaldavad nad vaid teineteist. Nende jõuk, Ghetto Soldiers, on jõudmas organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise juhi José Pereira kabinetiseinal paiknevate jõugupiltide seas kõige kõrgemale kohale. Sinna jõuda on kahe noore mehe, tegelikult alles lapse, ainuke unistus. Stockholmi eeslinnas keerlev lõppematu kuriteokarussell läheb uue hooga käima, kui Leon ja tema jõugukaaslased murravad Gabrieli ja tema pruudi Wanda abil välja eriti range režiimiga vanglast, tappes selle käigus naisvalvuri. Pereirale tõttab uurimises appi kriminaalkomissar Ewert Grens, kes on noorte meeste saatusega seotud rohkem, kui ta oskab arvata … „Kaks sõdurit“ on Rootsi krimikirjanikeduo Anders Roslundi ja Börge Hellströmi meistriteos, mis räägib Stockholmi äärelinna brutaalsest kuritegevusmaailmast. Jaan Martinson: «Rootsi krimikirjanike duo on taas hakkama saanud võimsa romaaniga, mis seekord ei peegelda sotsialistliku kuningriigi tegelikkust vaid pigem hoiatab karmi tuleviku eest.»

Keegi ei pääse sellele saarele piisavalt lähedale, et näha nelja valvetorni ja elektriaiaga piiratud kuut hektarit eeskujulikku muru ning hoolikalt tasandatud nõlvasid, mille keskel asub ilmetu hoone – psühhiaatriahaigla patsientidele, kes valdavad äärmiselt salastatud teavet. Üksikpalatisse lukustatud erijärelevalve all läänetiiva 4. korrusel on hoolealune nr 5312, kes on hinnatud kõrge riskiga patsiendiks ja ravimeid täis pumbatud.Kuid patsienti nr 5312 eristab teistest üks oluline asjaolu – ta pole hull. Kui ta tahab ellu jääda, peab ta välja selgitama, missugused jõud ta haiglasse saatsid ja kes on valmis kõigeks, et ta elavate kirjast kustutada.

Mahuka jutustuse aluseks ja inspiratsiooniks on eelkõige eestlaste kirgi üles kütnud džunglistaari-lugu. Autor oli nimelt üks neist, kes kaugel Malaisias igas mõttes ellu pidi jääma. Aga jutt pole kaugeltki mitte ainult džungliseiklustest ja läbielamistest. Autor kirjeldab nii otse kui kaude pigem paljudele nii tuttavat ängistuse tunnet vabaduse ja samas vabasetuse vahel elus üldse, nagu sümboliseerib ja osutab ka raamatu pealkiri. Džungliteema on üle kantud ka ühe naise igapäevasesse ellu ja tegemistesse. Jututamisstiil on katimurutarilikult tuttav, emotsionaalne ning sõna- ja mõttemänguline.

Tuledes särav ja lumelt peegelduv jõuluootus toob Kolme Kuuse külla Kanadas seekord rohkesti kutsumata külalisi, nende seas vikatimehe ja mitme eriala kriminaliste. Kui selgub, et terves kogukonnas ei leidu eriti kedagi, kes poleks hiljuti küla õuduste majja kolinud daami vihanud, tuleb Armand Gamache’il kindlaks teha, kes külatäie vihkajate seast on päriselt mõrvar … või mõrvarid. Mõrvu on peagi mitu, nende uurimisel joonistuvad välja keerukad seosed tegelaste mineviku ja oleviku, kujutluste ja tõelisuse, kunsti ja esoteerika vahel.Raadioajakirjanik Louise Penny oli 18 aastat töötanud Kanada rahvusringhäälingus, kui otsustas proovida kätt kirjanikuna. Kuna kohe esimest, 2005. aastal ilmunud kriminaalromaani „Still Life” (eesti k „Vaikelu”, 2009) tabas auhinnasadu, usaldas autor peategelase peainspektor Armand Gamache’i üha uusi mõrvajuhtumeid lahendama. „Tappev külm” on sarjas seni ilmunud viieteistkümnest romaanist teine.