Книги, похожие на «Henning Mankell, Sammu võrra maas»

Elu võib sind kursilt kõrvale juhtida…Kahekümneaastane Camryn Bennett teadis täpselt, milliseks tema elu kujuneb. Aga pärast metsikut õhtut Põhja-Carolinas Raleigh kesklinna ööklubis jahmatab ta kõiki – ja iseennast –, kui otsustab jätta senise elu ja lihtsalt… sõita minema. Camryn pakib mõned hilbud, istub Greyhoundi bussi ja asub teele, et ennast leida. Selle asemel leiab ta hoopis Andrew Parrishi.Kui oled otsustanud, et enam iial ei armu…Seksikas ja põnev Andrew elab nii, nagu homset poleks. Ta veenab Camrynit tegema asju, mille tegemisest neiu kunagi mõelnudki pole, ja näitab talle, kuidas anda järele oma kõige sügavamatele ja keelatumatele ihadele. Kui kohtud kellegagi, kes tundub just see õige…Varsti saab noormehest Camryni erutava uue elu keskpunkt, mis äratab temas armastust, iha ja tundeid viisidel, mida ta varem võimalikukski pole pidanud. Aga Andrew’s on peidus midagi palju enamat. Kas Andrew saladus liidab nad kokku või hävitab selle, mis nende vahel tekkida võib?New York Timesi menukVaieldamatult aasta kõige kuumem raamat!Uskumatu! Romantika ruudus!Sensuaalne, kirgi küttev armastuslugu. – Reveal AutoristJ. A. (Jessica Ann) Redmerski on New York Timesi raamatumüügiedetabeli menukite auhinnatud autor. Esialgu avaldas ta oma raamatuid ise, kuid pärast romaani “Igaviku äärel” tohutut menu märgati teda ka kirjastustes. Nüüdseks on tema raamatud ilmunud juba kahekümnes keeles. J. A. Redmerski elab Arkansases North Little Rockis koos kolme lapse ja Malta koeragaJessicaRedmerski.compaikesekirjastus.ee„5 tärni ja enamgi! See on üks PARIMAID RAAMATUID, MIDA MA IIAL LUGENUD OLEN… „Igaviku äärel” elab igavesti mu südames ja ma olen kindel, et ka aastate pärast meenutan seda raamatut või, mis veel parem, loen üle.“Mary raamatublogi„Väänlesin, lehvitasin endale tuult, punastasin, lappasin lehekülgi nagu hullumeelne.“Aesta raamatublogi

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes.Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust.Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud.Koredel seisab ees mitu rasket valikut.„Minu õde, sarimõrvar“ on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.

20.45. Muidugi on tõsi, et olen palju kordi kujutlenud, kuidas lähen ultraheliuuringule koos Markiga ja kuidas Danieliga – aga ometi mitte mõlemaga korraga. Ikka veel vallalisele ja lastetule Bridgetile, kelle bioloogiline kell tiksub juba kuuldavalt valjusti, saab osaks üllatus, et ta on rase. Aeg-ajalt kipub selle vägagi teretulnud seisundiga seotud rõõmu varjutama aga päris oluline ja vastikult ebamugav küsimus: kes on lapsukese isa? Kas lugupeetud ja korralik Mark Darcy, silmapaistev inimõiguste eestkõneleja? Või hoopis võluv ja vaimukas Daniel Cleaver, silmapaistev jobukakk? 19.00. Jääb mulje, nagu oleks nende kehastuses tegu ühe täiusliku mehe kahe poolega, kes üritavad terve elu teineteist üle trumbata. Ja nüüd etendab see komplekt oma näitemängu edasi mu kõhus. Juba tuntud headuses humoorikas ja liigutavas loos, mis räägib lapseootuspaanikast ja emadusõndsusest, aga ka seltskondlikust, töisest, tehnoloogilisest, kulinaarsest ja sünnituspabinaga koos käivast kaosest, on Bridget Jones – globaalne nähtus ja kogu maailma kõige armastatum üksiklane – tagasi, kõht ees. HELEN FIELDING on kirjutanud Bridget Jonesist raamatud „Bridget Jonesi päevik“, „Bridget Jones: täitsa lõpp“ ja „Bridget Jones: poisi järele hull“. Üksiti kuulus ta ka nende raamatute põhjal valminud filmide stsenaristide hulka. „Bridget Jonesi beebi: päevikud“ on tema kuues romaan. Tal on kaks last ning ta elab vaheldumisi Londonis ja Los Angeleses. „Helen Fielding on humoorikamaid briti autoreid ja koomiline Bridget Jones on geniaalne tegelaskuju.“ – Nick Hornby „Säravalt humoorikad lood!“ – Salman Rushdie