Книги, похожие на «Henning Mankell, Sammu võrra maas»

Abikaasa otsinguil pöördus Ariel viimases hädas abieluagentuuri poole, kus talle pakuti fiktiivabielu, mille lõppedes oleks teda oodanud suur tasu. Ahvatletud võimalusest osta suures linnas korter, Ariel nõustus. Pärast abielulepingu allkirjastamist leidis ta aga, et selle tingimused on orjastavad ning fiktiivne mees pole sugugi nii korralik ja hästikasvatatud, nagu alguses paistis.

Ann Grangeri „Kurja juure“ tegevus toimub Weston Saint Ambrose’i piirkonna Cotswoldi külas, kus inspektor Jess Campbell ja vaneminspektor Ian Carter lahendavad oma viiendat mõrvajuhtumit.Kui Cotswoldi metsast leitakse maha lastud mees, paistab see enesetapuna. Aga esialgne mulje võib olla petlik ja õige pea taipavad politseinikud, et selle juhtumi taga on palju enamat.Tunnistajate ütlused ei klapi ning kui Ian Carter ja Jess Campbell asja põhjalikumalt käsile võtavad, selgub, et selles tihedalt põimunud külakogukonnas oli surnud mees mitmes mõttes pinnuks silmas. Kuigi kasuõde oli teda sageli rahahädast välja aidanud – vastu oma abikaasa tahtmist –, olid aina suurenevad rahamured ohvri meeleheitele ajanud.Seda juhtumit üha rohkem lahti harutades paljastavad Ian ja Jess kogu pettuse ning hästi varjatud vimma, mis neid mõrvarini juhatab.

Vihmasel novembripäeval kutsutakse Frankfurdi politseijaoskonna detektiivid Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein uurima kummalist liiklusõnnetust: üks naine on kukkunud jalakäijate sillalt otse all sõitvale autole. Tunnistajad väidavad, et teda lükati. Juurdlus viib Pia ja Oliveri väikesesse külla, kus ohver elas. Septembriõhtul üksteist aastat varem lähevad sealtsamast külast jäljetult kaduma kaks seitsmeteistaastast tüdrukut. Nende mõrvas mõistetakse kaudsete tõendite põhjal süüdi kahekümne kahe aastane Tobias Sartorius, Rita Crameri poeg, kes pannakse kümneks aastaks trellide taha. Pia ja Oliver kuulevad, et Tobias on pärast karistuse kandmist kodukülla tagasi pöördunud. Kohalikud on tulvil vaenu. On rünnak Tobiase emale kuidagi asjaga seotud? Külaelanikke küsitledes põrkavad uurijad vastu vaikimismüüri. Ja siis läheb kaduma järgmine noor neiu ning tundub, et koletislikud minevikusündmused on maalilises maakohas taas ärkamas. Uurimisest saab võidujooks ajaga, sest külaelanike jaoks on süüdlane selge – ja sel korral on nad valmis kohtumõistmise oma kätesse võtma. Kaasakiskuvalt põnev, inimloomuse ja ühiskonna sügavamaid tumedaid hoovusi paljastav mitmekihiline mõrvamüsteerium ei paku mitte ainult haaravat lugu, vaid uurib ühtlasi tagajärgi, mida võivad ühes väikelinnas kaasa tuua kuulujutud, võimumängud ja püüdlus iga hinna eest hoida püsti lugupeetuse fassaadi. „Lumivalgeke peab surema“ on tunnustatud Saksa krimikirjaniku Nele Neuhausi suurepärane põnevik, mis avab tema Bodensteini ja Kirchhoffi lugude sarja.

Mirt töötab televisioonis operaatorina. Ta on hiljuti abikaasast lahku kolinud ja püüab ravimitega tõrjuda nii peavalusid kui ka kurvameelsust. Tema endine mees Luukas on pärast valusat läbikukkumist matnud maha unistused heliloojana edu saavutada ja teenib igapäevast leiba helitehnikuna. Aastaid välismaal elanud telerežissöör Johan, Luukase kunagine parim sõber, on ühe isikliku mure lahendamiseks äsja Eestisse tagasi kolinud ja temast on saanud Mirdi töökaaslane. Ootamatu ühine tööots viib nad kolmekesi Delhisse võttele, kuid alguses lühikese komandeeringuna plaanitud reisist kujuneb olude sunnil pikk teekond läbi mitme India osariigi, alt lauskmaalt üles Himaa­laja mägedesse. Sedamööda kuidas India oma võlude ja raskustega reisikaaslastele naha vahele poeb ja omavahelised suhted üha pingestuvad, on nad aina enam sunnitud seisma silmitsi mälestustega, mis neid painavad. See on rännak, mis muudab viimaks nende kõigi elu. „Mäe tippu ja tagasi” on lugu armastusest, hirmust ja lahtilaskmisest.Triin Sinissaar (snd 1975) on hariduselt prantsuse filoloog ja stsenarist. Alates 1999. aastast töötab ta Tallinna Linnateatris dramaturgina. Sinissaar on kirjutanud näidendeid, dramatiseeringuid ja stsenaariume. „Mäe tippu ja tagasi” on tema esimene romaan.

Et sõbrannadele muljet avaldada, korraldab Liina oma kolmekümnenda sünnipäeva puhul peo. Ta valib selle toimumise paigaks Läti piiri ääres üksildases paigas asuva maamõisa, sest tahab oma sõpradele pakkuda midagi väga erilist. Peojärgsel hommikul üksi ja poolalasti mererannas ärgates ei tunne ta ümbrust ära ning arvab, et sõbrad on ta maha jätnud. Peost ja läinud ööst ei suuda ta suurt midagi meenutada. Ekselnud mõnda aega tühjal rannal, leiab ta lõpuks ulualuse tillukeses räämas rannamajakeses, kus juba elab keegi. Peagi selgub, et ka mõis, kus pidu peeti, ei asu kaugel, kuid seal pole enam aisatki hingelist. Hüljatud paigast lahkumiseks võimalusi otsides leiab Liina majakeses elava võõra mehe magamisaseme peatsist tolle kirjutatud päevikud ning hakkab neid salaja lugema.