Книги, похожие на «Reet Made, Salaroheline hiis»

"Ilmselt pole olemas last, kes väikeste või veidi suuremate tiivuliste tegelaste vastu huvi ei tunneks. Paraku ei oska tänapäeval paljud vanemad lastele ütelda, mis linnuga on tegu, ega ka rääkida nende elukommetest: kus nad elavad või mida söövad.Raamatu autorid Marko Mägi ja Grete Alt on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi kogenud linnu-uurijad. Lastele suunatud linnumäärajas tutvustavad nad Eesti kõige tavalisemaid linde, kes on peaaegu alati inimese lähedal olemas, kuid kelle nägemiseks tuleb vahel natuke vaeva näha. Lihtsate lausetega on Marko kirja pannud, millised linnud välja näevad, kuidas käituvad ja kus elavad. Iga liigi kohta on välja toodud midagi iseäralikku, põnevat ja lapsele huvi pakkuvat. Grete illustratsioonid on selged ja kaunid.Lõbusa, lastepärase ja asjaliku raamatu uurimine koos lastega on kindlasti huvitav ja hariv ka lapsevanematele. Lisaks leiab siit toredaid lindudega seotud mänge nii toas kui ka õues mängimiseks ja linnuvaatluse ABC"

See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid. Sellel seletamatul asjal (monstrumil? fantoomil?), mida mina olen enda arvates ükskord näinud, polnud pikkust (või kõrgust?) küll siiski enam kui kakssada-kolmsada meetrit. Aga just nii madalal võis talle saatuslikuks saanud hetkel lennuväljale läheneda ka too õnnetu reaktiivhävitaja – ei meetritki kõrgemal!

Tsemendivabrikus kirjeldab autor oma lapsepõlve kodupaika – 20 sajandi alguse moonaküla vabriku külje all läbi minategelase ja oma venna Joosepi. Ikka ja jälle kirjutab Parijõgi lihtsalt ning arusaadavalt selgetest väärtustest nagu ausus ja õiglus.Sisaldab jutte: Katkine kruus, Vargus, Meie küla, Tööl, Tsemendivabrik, Poissmeeste kasarm, Vabrikutont, Streik, Viimnepäev, Sadamas.[…]Ka Joosep tuli vaatama, kuidas mina töölt tulen, ja küsis:„Kas oled ka väsinud?”Mina ütlesin, et: „Olen küll!”, näitasin temale oma nägu ja ütlesin:„Vaata, kui must larhv!”Aga Joosep oli nii rumal, et ei teadnud, mis see larhv on.Siis kutsus ema mind sööma, aga mina ütlesin:„Või ma saan kohe tulla! Tarvis enne nägu ja kaela pesta; meil on kolemust töö.”Ma siis näitasin emale, kui mustad on mu käed ja kõrvad ja kael.Ema ütles, et: „Oi!” Tõi seepi ja pesuvanniga vett õue, ikka just kui isalegi.Mina käärisin särgivarrukad kõrgele üles, pesin ja solistasin kaua aega ja rääkisin Joosepile, et leidsime metsast ussi, ja uss näitas jalgu. Joosep ikka vaatas vahel minu kõrvu ja kaela, et kas on juba puhtad. Kui tema ütles, et: „Nüüd on puhas,” siis puristasin ja jätsin järele.[…]

Miljon punkti sellele hingematvalt kaunile romaanile! – GoodreadsEmily Henry „Miljon Juunit” on lüüriline lugu, mis kompab maagilise realismi piire ning viib lugeja eriskummalisse maailma, mis on meie maailmaga palju sarnasem, kui pealtnäha paistab. Kahe vaenujalal oleva perekonna loo kaudu jutustab Henry meile mälu ja mälestuste suhtelisusest, sõprusest ja ustavusest, ning sellest, kuidas vahel võib tõde osutuda petlikuks ja võimatu võimalikuks. See suurepärane romaan on nagu „Romeo ja Julia” ning „Sada aastat üksildust” ühes raamatus – lugu kahe vaenujalal perekonna võsukestest, kes teineteisesse armuvad, kui üritavad paljastada tõde kummalise maagia ja hirmsa needuse kohta, mis nende perekondi juba mitmendat põlve kimbutab.O’Donnellitel ja Angertitel on nende kodulinnas Five Fingersis müütiline kuulsus. Ometi ei seleta ükski linnas ringlevatest lugudest seda, millest sajandivanune vaen kahe perekonna vahel alguse sai.Kogu oma teadliku elu on Jack „June” O’Donnell pidanud järgima vaid üht reeglit: hoia eemale Angertitest. Jutul lõpp. Ta pole kordagi mõelnud, miks tema kadunud isa Angerteid nii väga vihkas. Aga kui Saul Angert pärast kolme salapärast eemalveedetud aastat koju naaseb, ei õnnestu June’il teda kuidagi vältida. Ning peagi avastab June, et ei vihkagi seda sarkastilist poissi nii palju nagu peaks.June lööb kahtlema kõiges, mida siiani oma perekonna ja jumaldatud isa kohta teadis, ning ta peab otsustama, kas temal – ja kõigil teistel enne teda elanud O’Donnellitel – on viimaks kätte jõudnud aeg minevikust lahti lasta.„See raamat on kui sädelev kalliskivi, mille poeetiline keel ja erakordne jutuvestmisoskus liigutasid mind südame põhjani.” – BuzzFeed„Tõeline kingitus lugejate kujutlusvõimele…” – Booklist„See lugu jääb teid kummitama nagu sulgjas vaim, hõljudes teiega kaasa veel kaua pärast raamatu käest panemist.” – Moïra Fowley-Doyle„[June’i] side tema lahkunud isaga, eriti tema püüe säilitada isa mälestust ja pärandit, üritades samas leida ka omaenda teed, on imekaunilt kirja pandud. Henry kirjutamisstiil on külluslik ja tabab hingekeeli, see lisab mõõdet juba niigi dünaamilisele loole.” – Publisher’s Weekly„Väga originaalne ja samas südant lõhestav… olge valmis poetama paar pisarat.” – RT Book Reviews„Henry võtab Shakespeare’i tragöödia Romeost ja Juliast ning muudab selle tänapäevaseks armastuslooks, kus ei puudu ka omapärane kummituslik element… Täiuslik valik neile noortele, kes otsivad raamatutest romantikat, sõprust ja maagiat.” – School Library Journal„Romaani peamine teema on üdini realistlik, tuletades lugejale meelde, et mälu on üks keeruline asi ja suur osa meie identiteedist kujuneb just nende suurte ja väikeste lugude mõjul, mida iseendale räägime.” – BCCB„Üleloomulik ja liigutav lugu sellest, kuidas lein võib mälestusi muuta ning kuidas meist maha jääv pärand koosneb tihti vaid hetkedest ja südametuksetest. Henry kirjutamisstiil on nagu nuga öös – ootamatu ja terav.” – Roshani Chokshi„„Miljon Juunit” on peenekoeline, kummaline, ekstaatiline ja lummav. Emily Henry stiili puhas poeesia ja originaalsus ei võta teid hingetuks – te annate oma hinge ära vabatahtlikult.” – Jeff Zentner

Oskar ja Emma võiksid olla tõeliselt head sõbrad, kui poleks üht tillukest probleemi. Nimelt on Emma nähtamatu. Süüdi on selles veider miss Edison. Miss Edison pole üksnes Oskari ja Emma inglise keele õpetaja, vaid ka geniaalselt pöörane leiutaja. Tema uusimaks leiutiseks on nähtamatuks tegev skanner. Kahjuks on aga selle kõige tähtsam osa – kahekümne seitsme pooliga ventiil – katki. Oskar peab sellele võimalikult kiiresti asenduse leidma, sest muidu võib Emma igaveseks nähtamatuks jääda. Jama on aga selles, et samal ajal tuleb tal jageleda ka klassivendade Gnacki-gängiga ja ega koduski kõik korras pole …208 lk