Книги, похожие на «Юхан Теорин, Salajaki lahing»

Tsemendivabrikus kirjeldab autor oma lapsepõlve kodupaika – 20 sajandi alguse moonaküla vabriku külje all läbi minategelase ja oma venna Joosepi. Ikka ja jälle kirjutab Parijõgi lihtsalt ning arusaadavalt selgetest väärtustest nagu ausus ja õiglus.Sisaldab jutte: Katkine kruus, Vargus, Meie küla, Tööl, Tsemendivabrik, Poissmeeste kasarm, Vabrikutont, Streik, Viimnepäev, Sadamas.[…]Ka Joosep tuli vaatama, kuidas mina töölt tulen, ja küsis:„Kas oled ka väsinud?”Mina ütlesin, et: „Olen küll!”, näitasin temale oma nägu ja ütlesin:„Vaata, kui must larhv!”Aga Joosep oli nii rumal, et ei teadnud, mis see larhv on.Siis kutsus ema mind sööma, aga mina ütlesin:„Või ma saan kohe tulla! Tarvis enne nägu ja kaela pesta; meil on kolemust töö.”Ma siis näitasin emale, kui mustad on mu käed ja kõrvad ja kael.Ema ütles, et: „Oi!” Tõi seepi ja pesuvanniga vett õue, ikka just kui isalegi.Mina käärisin särgivarrukad kõrgele üles, pesin ja solistasin kaua aega ja rääkisin Joosepile, et leidsime metsast ussi, ja uss näitas jalgu. Joosep ikka vaatas vahel minu kõrvu ja kaela, et kas on juba puhtad. Kui tema ütles, et: „Nüüd on puhas,” siis puristasin ja jätsin järele.[…]

Tormi on väike poiss, kes peab veetma suvepuhkuse koos vanematega tundmatul inimtühjal saarel. See plaan ei meeldi Tormile põrmugi, sest saarele ei saa ju sõpru kaasa võtta ja seal pole ei televiisorit ega arvutimänge. Aga kui poiss saarele jõuab, avastab ta, et siin pole sugugi igav. Kuigi saarel rohkem inimesi pole, kihab see siiski elust, mis on sootuks teistsugune ja põnevam kui linnas. Pealekauba juhtub siin igasuguseid imesid ja poiss leiab endale isegi uusi sõpru. Lõpuks ei tahaks Tormi saarelt enam üldse lahkudagi.„Oma saar” on Karin Kilbi debüütraamat. Ta ise ütleb selle kohta järgmist: „Raamat jutustab väikese poisi silmade ja mõtete kaudu pisikesest Keri saarest, mis asub Soome lahes Prangli lähedal. Saarest, kus on justkui oma aeg ja ärkavad ellu unistused, mida me oleme sügaval enda sees peidus hoidnud.”Soe ja südamlik lasteraamat tugineb autori enda kogemustele – ta on koos oma perega korduvalt täitnud Keril saarevahi ülesandeid.

„…ma kuulsin, et sa olevat ütelnud, et sa ei usu enam päkapikke. See on hea. Mind ei peagi uskuma, sest ma olen nagunii. Ainult lollid usuvad päkapikke. Ega sa ju oma isa kah ei usu, sest ta on nagunii.“ Päkapikk Ingo on külastanud Unduskite perekonda juba ligi kakskümmend aastat. Ta ilmutab end detsembri algul, mil lapsed hakkavad talle kirju aknalauale jätma ja kustub pikka unne pärast kolmekuningapäeva. Jaan Undusk ütleb sissejuhatuses: Kunagi aastasadade pärast, kui tänased põlvepikkusedki poisid on muutunud isaisade mälestusteks, käib ta ikka reipalt edasi, habe ees ja muremõtted peas, ning paneb punase pliiatsiga paberile oma iga-aastasi tervitusi. Ja see siin on lihtsalt üks väike väljavõte igavikust. Raamatus on avaldatud valik laste kirjavahetusest päkapikk Ingoga aastatel 1991-2009. See raamat meeldib kõigile neile, kes teavad, et päkapikud on nagunii.

Raamatute „Jip ja Janneke” ning „Miisu” autori teos „Lendav lift“ ilmub eesti keeles raamatuna esimest korda.Aabel töötab uues suures Knotsi kaubamajas liftipoisina. Ta teab, et kõige ülemist, salapärast rohelist nuppu ei tohi ta mingil juhul vajutada. Kuid uudishimulik nagu ta on, teeb ta seda juba esimesel tööpäeval. Enne kui Aabel ja tema kolm reisikaaslast arugi saavad, lendab lift hoonest välja ja tõuseb noolekiirusel kõrgusse. Algul ehmatavad kõik koledasti, kuid siis mõistavad, et lendav lift on suurepärane! Hullumeelsel reisil, mis viib neid New Yorki, Lõuna-Ameerikasse ja lõpuks Uus-Meremaale, kogevad nad uskumatuid seiklusi.Annie M. G. Schmidt (1911–1995) oli 20. sajandi populaarseimaid lastekirjanikke. Tema lugudest on tuntumad „Viplala lood”, „Plukk ja punane autokraana”, „Jip ja Janneke”, „Miisu” ja „A nagu Aabel“.