Книги, похожие на «Nikola Scott, Saladuste suvi»

Jack Reacher on üksi, just nõnda, nagu talle meeldib, ja nautides palavat elektrilist New Yorgi õhtut, vaatleb meest, kes ületab tänava pargitud Mercedese juurde, et sõita sellega minema. Auto sisaldab miljon dollarit lunaraha. Selle raha maksja Edward Lane on pere tagasisaamiseks valmis maksma rohkemgi. Lane ise juhib ülimalt ebaseaduslikku palgasõdurite ettevõtet. Oma kaunitarist naise ja lapse leidmiseks ei kohku ta tagasi mingist rahasummast ega vahendist. Kättemaksuks kavatseb ta valla päästa Jack Reacheri, sest Reacher on maailma parim tagaajaja.Pahelise inimröövli jälil avastab Reacher oma palkaja minevikust ehmatavaid saladusi ning õõvastava draama otse räpase väikese pisi¬sõja südamest. Ta hakkab taipama, et Edward Lane’il on midagi varjata. Midagi inetut. Midagi suurt. Ent Reacher teab ka, et mängust väljumiseks on ta asjaga nüüd liiga tihedalt seotud.Ainuke moodus, kuidas tuua tõde päevavalgele, on käia raskemat teed, nagu öeldi vanasti sõjaväeteenistuses. Niisiis alustab Reacher nullist. Töötab detailide kallal ja järgib juhtlõngu. See, mis algas New York Citys, jõuab plahvatusliku lahenduseni kolm tuhat miili eemal unises Inglise maakohas, kus Reacher tegutseb üksinda varjude keskel, relvastatud, ohtlik ja võitmatu.

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!

On aasta 1942 ning ameeriklased Maddie ja Ellis Hyde saabuvad Šotimaale. Karistuseks perekonna häbistamise eest on isa lõpetanud Ellise ülalpidamise ning nüüd on pojal on veider plaan, kuidas isa lugupidamine tagasi võita – selleks tuleb välja selgitada Loch Nessi koletise saladus. Maddie aga jääb enamasti üksi ning peab õppima hakkama saama võõral maal, mis pealegi on sõjas. „Vee piiril“ on lugu sõja-aegsest Šotimaast, müütidest ja teineteise leidmisest. SARA GRUEN on New York Timesi ja USA Today müügiedetabelite tipus teostega „Vesi elevantidele“ (2011), „Ape House“, „Riding Lessons“ ja „Flying Changes“. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 40 keelde ja üle maailma müüdud üle 10 miljoni eksemplari. 2011. aastal tehti raamatu „Vesi elevantidele“ põhjal menukas mängufilm. Ta elab mehe ja kolme pojaga Põhja-Carolinas koos oma koerte, kasside, hobuste, lindude ja maailma kõige pirtsakama kitsega.

Tuledes särav ja lumelt peegelduv jõuluootus toob Kolme Kuuse külla Kanadas seekord rohkesti kutsumata külalisi, nende seas vikatimehe ja mitme eriala kriminaliste. Kui selgub, et terves kogukonnas ei leidu eriti kedagi, kes poleks hiljuti küla õuduste majja kolinud daami vihanud, tuleb Armand Gamache’il kindlaks teha, kes külatäie vihkajate seast on päriselt mõrvar … või mõrvarid. Mõrvu on peagi mitu, nende uurimisel joonistuvad välja keerukad seosed tegelaste mineviku ja oleviku, kujutluste ja tõelisuse, kunsti ja esoteerika vahel.Raadioajakirjanik Louise Penny oli 18 aastat töötanud Kanada rahvusringhäälingus, kui otsustas proovida kätt kirjanikuna. Kuna kohe esimest, 2005. aastal ilmunud kriminaalromaani „Still Life” (eesti k „Vaikelu”, 2009) tabas auhinnasadu, usaldas autor peategelase peainspektor Armand Gamache’i üha uusi mõrvajuhtumeid lahendama. „Tappev külm” on sarjas seni ilmunud viieteistkümnest romaanist teine.