Книги, похожие на «Kate Morton, Saladuse hoidja»

Veenuse lugude teises teemanumbris on Veenust kujutatud maise põrguna, kus inimesel on võimatu ellu jääda ja mida tuleb enne sinna kolooniate loomist põhjalikult terraformida ehk maasarnastada. Pooled kogumiku lood on eesti autoreilt ja pooled uuema angloameerika ulme tõlked, mis pakuvad väga erinevaid nägemusi, kuidas inimsool ja Veenusel siiski õnnestub vastastikku kasulikult koos eksisteerida.Almanahhi algupärandid:1. Heinrich Weinberg «Igal pool on parem kui kusagil mujal»2. Mann Loper «Mina olengi Veenuse amatsoon»3. Reidar Andreson «Meduusi kroonikad: Veenus»4. Siim Veskimees «Kuidas ahju kodu teha»5. Miikael Jekimov «Õhupuudus»Kogumiku tõlkelugudeks on:1. Geoffrey A. Landis «Pilvede sultan» (2010), tõlkinud Piret Frey2. Ian McDonald «„Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget» (2015), tõlkinud Jay Skaidrins3. Pamela Sargent «Unistus Veenusest» (2000), tõlkinud Martin KirotarLisaks ilukirjandusele leiab mahukast kogumikust veel Raul Sulbi artikli «Ehatäht, Koidutäht… ehk planeet Veenus ulmekirjanduses» 2. ja viimase osa.

Kevad 1954. Tapa rajoonis Amblas toimunud salapäraste asjaoludega tulevahetust julgeoleku ja metsavendade vahel saadetakse uurima riikliku julgeoleku nooremleitnant Endel Kroll. Peagi selgub, et juhtum on arvatust keerukam. Midagi on valesti nii võimuesindajate kui ka metsavendade ridades ning tavainimesed peavad laveerima eri poolte vahel, et igapäevaeluga hakkama saada.

Hooldekodust põgenenud Tiina on leidnud üles tütre ja kohtunud taas kunagise armastatu Erikuga, keda ta ka kõige raskematel aegadel pole unustanud. Kuigi armastuseotsingud viivad Tiina ootamatutele radadele, näib, et nüüd on ta leidnud nii õnne kui ka hingerahu, kuid minevikusuhted tulevad taas Tiinat painama, seades ohtu tema vaimse ja füüsilise tervise.

Jakob Mändmetsa romaan, mis ilmus 1956. aastal – 26 aastat peale autori surma.

“Punane pöidlajälg” on doktor Thorndyke’i sarja esimene lugu(ilmunud 1907). Thorndyke asub kaitsma meest, keda süüdistatakse häbiväärses kuritöös. Tõendid on vääramatud ja isegi süüdistatava advokaat ei usu oma kliendi juttu. Thorndyke aga ei usu üldse midagi, enne kui teaduslik uurimine on kinnitust toonud. Kui teaduse kiretutele argumentidele hakkab lisanduma raevukaid mõrvakatseid Thorndyke’i enda vastu, näib üha kindlam, et ta on tõe jälil. Kas aga tabab tema enne tõe või tundmatu roimar ta enda?