Книги, похожие на «Frances Hodgson Burnett, Salaaed»

Sarja viiendas raamatus on Kanonveienil kõik rõõmsalt jõulude ootel, kui äkki kostab raadiost teade: härra Thrane on kõik õigused jõuludele ära ostnud ja enne ei tohi keegi jõule pidada, kui ta ei ole Thrane kauplustest suure summa eest kingitusi ostnud. Bulle, Lise ja doktor Proktor otsustavad jõulud päästa. Neil ei tule madistada üksnes Thrane vastikute kaksikutega, vampiirkaelkirjakuga käokellas, Soome hävitajaga ja kuningaga, kelle keldris on hallitusseen, vaid ka tõreda läbipõlenud jõuluvanaga, kes ei ole üldse selline, nagu sa jõuluvanast arvad. Ja meie sõpradel pole muud kui tilgake ajaseepi ja piiramatu kogus puuksupulbrit.Kirikukellad helisevad ja vaikselt langeb lund. Mitte kunagi varem ei ole jõulud olnud nii suure küsimärgi all …

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]