Книги, похожие на «Safi Bahcall, Pöörased ideed»

„Ükski pere pole saar“ on liigutav ja kaasakiskuv lugu aktiivsus-ja tähelepanuhäire (ATH) ja autismispektri häirega last kasvatava pere igapäevaelust.“Ükski pere pole saar” räägib süütundest, mis on tuttav paljudele erivajadustega laste vanematele, ja sellest, kuidas lapse vajadust suurema toetuse järele pannakse pahatihti halva kasvatuse, liigse suhkru või ebaturvaliste peresuhete süüks.ATH-lapsed endale külge sildi „rumal“ või „halvasti kasvatatud laps“, kuid ATH-l pole rumaluse ega halva kasvatusega mingit pistmist. Samamoodi kogevad halvustamist ATH-ga laste vanemad, kes tunnevad end sageli lapsevanema rollis ebaõnnestununa, kuid kes janunevad hoopis mõistmist ja toetust.See räägib ühiskonnast ja koolisüsteemist, mis tihti ei aktsepteeri erinevusi, ja ühe lapse igatsusest kuuluda teiste hulka.Raamat põhineb autori isiklikel kogemustel ja pakub kindlasti samas olukorras olevatele peredele nii äratundmishetki kui ka lohutust.

Kas teate, mida tähendavad sõnad vlogima, fraping või sekstimine? Kas teie lapsed on vilkad säutsujad, keda nende facebooki-sõbrad kasvava intensiivsusega müksavad ja täägivad? Paljud lapsevanemad ei tea, mida nende lapsed võrgus teevad ja kellega suhtlevad. Mida uusmeedia maailma üldse peaks tähele panema? Raamatu esimeses osas tutvustatakse ohtusid, millele vanemad peaksid tähelepanu pöörama. Käsitlemist leiavad: ebasobiv veebisisu, näiteks enesevigastamist ja söömishäireid propageerivad saidid; laste seksuaalne ahvatlemine; lastele suunatud reklaam; internetipettused, illegaalne failivahetus ja kahjurvara; sõltuvus ning muud terviseriskid. Teine osa sisaldab turvalise internetikäitumise ABC-d. Lisaks turvalise e-käitumise kõige elementaarsematele võtetele, nagu näiteks kasutajanime ja salasõna enda teada hoidmine, tuleb juttu digitaalse jalajälje minimeerimise vajalikkusest, vanemliku kontrolli kehtestamise võimalustest, sh tarkvaralahendustest, ning koolide e-turvalisusest. Põhjalikumalt käsitletakse küberkiusamise probleemi ning selle võimalikke lahendusi. Kolmas osa annab ülevaate facebooki-fenomenist ja võrgumängudest, pikemalt on käsitletud YouTube’i. Vaagitakse mobiilsete seadmete (tahvelarvutite ja nutitelefonide) turbeküsimusi ning laste privaatsuse kaitsmise vajalikkust geolokatsioonitehnoloogia ja kõige-jagamise ajastul. Raamat, mis on originaalis kirjutatud briti lapsevanematele, on varustatud rohkete toimetajakommentaaridega – need aitavad lugejatel võrrelda spetsiifiliselt inglaslikku infot analoogsega Eestis. Lisatud on viited Eesti karistusseadustiku asjakohastele koosseisudele.

Selles raamatus ei räägita teile, kui vahvasti aju toimib. Vähemalt ei jää esmapilgul sellist muljet. Sellest raamatust ei saa ka lugeda, kui täiuslikult aju töötab. Ta nimelt ei tööta täiuslikult.Paljud inimesed usuvad, et probleemide lahendamiseks ja edu saavutamiseks tuleb pingelisemalt, tõhusamalt ning keskendunumalt töötada. Sedasama suudavad aga kahjuks ka masinad. Meie seevastu eksleme pidevalt õigelt rajalt kõrvale, oleme ebatäpsed ja hajameelsed. Me teeme valearvestusi ja hindame valesti aega. Kuid just nende vigade tõttu tulevad meile pähe uued ideed ja head otsused.Henning Beck (snd 1983) näitab võluvalt, miks aju väidetavad nõrkused on hoopis tema salarelvad; miks meie suurim mõttejõud on sageli varjul vales mõtteviisis ja kuidas saaks neid aju tõelisi tugevusi kasutada selleks, et mõelda loovamalt ja tegutseda tõhusamalt.Henning Beck kirjeldab uskumatult ilmekalt, kuidas meie aju vigu teeb. Ja seda tehes kasutab ta enda aju veatult. Paradoks.– Vince Ebert, füüsik ja koomik

Enamasti ei kahetseta seda, mis on tehtud, vaid seda, mis on tegemata jäänud. Petr Ludwigi raamat „Lõpp edasilükkamisele“ paljastab põhjused, miks pühendame arutult palju aega edasilükkamisele, ning annab kätte relvad, millega see tüütu vaenlane lõplikult alistada.Raamatu idee sai alguse hetkest, mil selle autor seisis ootamatult surmaga silmitsi. Ehmatav kogemus viis mehe mõttele, et kui aeg kord minna, tahab ta seda teha teadmisega, et elatud on täiel rinnal. Peagi selgus aga, et just lõputu edasilükkamine on põhjus, mis ei lase sel plaanil sündida. Pideva edasilükkamise üheks põhjuseks on aina paisuv valikute võimalus, mida elu meile lahkelt serveerib. Kui vanasti sai kõhu täis andidest, mida sahver pakkus, siis nüüd paiskab parimad palad koju kätte toov äpp gastronoomilisele rännakule, millel vaid fantaasia piiriks. Kuid ühes sellega seisame silmitsi ootamatu probleemiga: mida rohkem on valikuid, seda raskem on otsuseid langetada. Tekib otsustamishalvatus. Kõikide võimalustega arvestamine nõuab lihtsalt tohutult energiat, mistõttu tekib pidurdamatu kiusatus otsustamine sootuks edasi lükata. „Lõpp edasilükkamisele“ on jaotatud neljaks võrdlemisi iseseisvaks osaks. Neist esimene keskendub motivatsioonile ning aitab lugejal luua oma visiooni. Teine lahkab distsipliini olemust, pakkudes selgeid meetodeid, mis aitavad edasilükkamise ja ajajuhtimisega seotud väljakutseid hõlpsamini lahendada. Lisaks leiab lugeja siit eest praktilisi suuniseid, mille abil positiivseid harjumusi luua ning negatiivseid üle parda visata. Kolmas osa kirjeldab viise, kuidas tõhusamalt läbikukkumistele ja pärssivatele välismõjudele vastu seista, et kätte võideldud õnne ja tasakaalu hoida. Ning viimane osa keskendub küsimusele, kuidas meid ja ümbritsevat maailma puudutavaid ebatõeseid arusaamu läbi närida, sest vaid siis saab neid hoogsalt kõrvaldama asuda.Tuntud filosoof Arthur Schopenhauer on kord öelnud: „Miski pole keerulisem, kui väljendada olulisi ideid nii, et kõik neid mõistaksid.” Autor on seda tõde igal sammul silmas pidanud, tuues teadusmaailma viimase sõna lugejani muu hulgas ka lennukate üldistavate illustratsioonidena. Seda ikka selleks, et iva hoogsamalt haarata ning talletada.