Книги, похожие на «Anna Woltz, Sada tundi ööd»

Pym Petterson on 11 aastat vana, tal on isa ja ema ja kaksikutest õde-venda Sigmund ja Sanna. Pym (mis kummaline nimi!) tunneb huvi veidrate faktide vastu, temaga juhtub alati midagi, ja tema seltsis ei hakka kunagi igav.Tuntud Norra kirjaniku Heidi Linde humoorika raamatusarja esimeses osas saab Pym ülesandeks kirjutada tõestisündinud loo oma perekonnast. Kuid Pymil ei tule ühtegi head mõtet pähe. Sest tema perekond on ju nii…ÄPARDUNUD!

Tsemendivabrikus kirjeldab autor oma lapsepõlve kodupaika – 20 sajandi alguse moonaküla vabriku külje all läbi minategelase ja oma venna Joosepi. Ikka ja jälle kirjutab Parijõgi lihtsalt ning arusaadavalt selgetest väärtustest nagu ausus ja õiglus.Sisaldab jutte: Katkine kruus, Vargus, Meie küla, Tööl, Tsemendivabrik, Poissmeeste kasarm, Vabrikutont, Streik, Viimnepäev, Sadamas.[…]Ka Joosep tuli vaatama, kuidas mina töölt tulen, ja küsis:„Kas oled ka väsinud?”Mina ütlesin, et: „Olen küll!”, näitasin temale oma nägu ja ütlesin:„Vaata, kui must larhv!”Aga Joosep oli nii rumal, et ei teadnud, mis see larhv on.Siis kutsus ema mind sööma, aga mina ütlesin:„Või ma saan kohe tulla! Tarvis enne nägu ja kaela pesta; meil on kolemust töö.”Ma siis näitasin emale, kui mustad on mu käed ja kõrvad ja kael.Ema ütles, et: „Oi!” Tõi seepi ja pesuvanniga vett õue, ikka just kui isalegi.Mina käärisin särgivarrukad kõrgele üles, pesin ja solistasin kaua aega ja rääkisin Joosepile, et leidsime metsast ussi, ja uss näitas jalgu. Joosep ikka vaatas vahel minu kõrvu ja kaela, et kas on juba puhtad. Kui tema ütles, et: „Nüüd on puhas,” siis puristasin ja jätsin järele.[…]

„Kui tahad süüa, mine tänavale kerjama nagu teised,” jätkas vanaema. Mattias kuulas ta ära ja tahtis ema tuppa hiilida, kuid vanaema ei jätnud: „Kas sa ei oska ise minna või? Ma aitan sind!” Ta võttis väikese Mattiase kraest kinni ja poissi ukse poole tirides lisas: „Tänav on sealpool, mine!” Ning vanaema viskas poisi tänavale. Mattias ei saanud arugi, kui ta juba väljas oli. Uks mürtsatas tema selja taga kõva prõmmuga kinni.Igapäevaelus me tihti ei märkagi tänaval hulkuvaid lapsi. Selle raamatu autor on kasvatanud oma peres mitut endist tänavalast. Jutustus „Tänavalapsed” on kirja pandud nende räägitu põhjal. See, mida nad on pidanud läbi elama, et endale elatist teenida, et kõhutäit süüa saada, on ebainimlik ja šokeeriv. Need lapsed on kokku puutunud kogu selle rämpsu ja halastamatusega, mis tänavaeluga kaasas käib. Nad elasid tänaval, vahel ka oma kodus ja turvakodudes juba kolm aastat. Väiksem oli nelja- ja suurem viieaastane, kui algas nende seiklusrikas ja karm elu… „Uus algus” jutustab linnatänaval kasvanud vendade kohanemisest uue eluga kasuperes ning väikeses külakogukonnas. Kooliminekueas poisid avastavad, et selles maailmas kehtivad hoopis teistsugused reeglid kui julmas tänavaelus. Kuigi uus elu toob endaga kaasa ootamatuid muresid, on rohkem siiski rõõmu sellest, et troostitu minevik jääb üha kaugemale seljataha.

Austraalia kirjaniku Nat Amoore’i „Koolihoovi miljonäri saladused“ on kahe parima sõbra, Tessi ja Toby lõbus ning õpetlik lugu. Nad leiavad oma tagaaiast koti, milles on miljon dollarit. Järgneb pöörane, keerdkäike täis seiklus, mis tõestab, et miljoni dollari kulutamine polegi nii lihtne, kui oled kümneaastane. See on lugu sõprusest, perekonnast ja paljudest asjadest, mida raha eest osta ei saa … ja natuke ka neist, mida osta saab.Oma loos püüab autor leida vastust küsimusele, kuidas saab teha halbu otsuseid ja olla ikkagi hea inimene. Kõik pole tingimata vaid must ja valge ning mitte alati ei määratle inimest tema tehtud vead.Miljoni dollari leidmine oma aiast – iga lapse unistus, eks? Mina ja mu parim sõber Toby arvasime sedasama.Batuudid koolis. Pulgakommid meie jumaldavatele fännidele. Päikeseprillide kandmine toas (sest kõik miljonärid teevad seda).Miljoni dollariga saab palju asju … muu hulgas endale hulga jama kaela.Hea lasteraamat 2020!