Книги, похожие на «Барбара Картленд, Saatuslik öö»

Inimlik komöödia. Stseenid provintsielust

Punavõim on Eestist põgenenud ning algab saksa aeg. See näib toovat kergendust – kuid illusioon Eesti riigi taastamisest mõraneb kiirelt. Proua Kuke härrasteklubi on segi paisatud – üks tüdruk on hukkunud, kaks kadunud, üks teisi reetnud. Ehkki aeg näib haavu parandavat, rebib see valla vanu, juba ammu kinni kasvanud arme. Minevikust kerkib süngeid saladusi, mis ohustavad mitmeid elusid, ning inimesi, keda on tahetud unustada. Ka kõige usalduslikumate suhete kohale kerkib varjamiste ja pettuse loor. Härrasteklubist saab taas kord poliitiliste intriigide, kirgede ning reetmiste keskus, kust käib läbi maailma ajaloos kurikuulsaid rolle mänginud inimesi.

Leila oli ta pahupidi pööranud, nagu tõstetakse üles vana kohver, lüües selles kõik segamini. Ta kahtlustas, et pole muud kui võltspaatoslik verisulis nooruk, kellel pole mingeid jõuvarusid. Otsekui vihaga sai ta aru, et nüüd oli tal lõpuks käes midagi, mille eest ta võiks surra, miski, mille tooruses oli tiivuline teade, mis läbistas teda teadvuse põhjani. Isegi pimedas tundis ta end punastavat. See oli absurdne. Armastada oli absurdne, nagu oleks keegi ta kaminasimsilt maha virutanud.„Mountolive“ on kolmas raamat Lawrence Durrelli neljaosalisest romaanist „Aleksandria kvartett“. Osa kannab selle peategelase, Egiptuse suursaadiku David Mountolive’i nime, nii nagu kõik teisedki osad kannavad selle tegelaste nimesid: „Justine“, „Balthazar“ ja „Clea“.Kolmas osa erineb teistest selle poolest, et siin ei ole minategelane Aleksandrias elav inglise keele õpetaja ja kirjanik Darley, kes jutustab lugu esimeses, teises ja neljandas köites. Kolmandas osas, mille tegevus toimub 1930. aastate Aleksandrias, räägib lugu jutustaja hääl. Igas järgnevas osas selguvad varasemate sündmuste põhjused. Selliste kompositsioonivõtetega meelitab autor lugejat kätte võtma romaani iga järgmist osa, sest avades tegevustiku tagaplaane järk-järgult saab lugejagi aimu asjadest, mida varasemates osades pole selgitatud.Lawrence Durrell (1912‒1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. „Aleksandri kvarteti“ esimene raamat „Justine“ ilmus eesti 2016., teine osa „Balthasar“ 2017. aastal.

See on lugu armastusest ja leinast, taevasest ja maisest andumusest, kirest ja kiusatusest ning lunastuse otsimisest, aga ka linnast, Bruggest – Veneetsia õest ja põhjamaa Jeruusalemmast.

“Kokteil ühele?” Baarmeni puhmas kulmud kerkisid küsivalt. “Kokteil ühele,” kordas noor daam oma soovi kerge peanoogutusega kinnitades ja muigas pahuralt. Milline veider küsimus! Mees pidi ju nägema, et ta istub kahele mõeldud nurgalaus üksinda ja vaatab kärsitult tänavale, lootes leida teisel pool teed asuval parkimisplatsil sagivate inimeste hulgast baari poole kiirustavat tuttavat kogu. Ta oli oodanud üle kahe tunni ja tundis endas pahameelt kasvavat. Tavaliselt aeg venib, kui ootad. Ent mõnikord liigub kell ootaja jaoks isegi liiga kiiresti. Nii oli see ka täna. Harry oli lubanud tulla kell kaks, aga kellaosutid möödusid hüpeldes kahest, näitasid seejärel poolt kolme ja siis sai kell neli, kuid Harry ei avanud ust ega kiirustanud talle omase sütitava naeratusega ootaja poole. Tüdruk rüüpas kokteili, lükkas laubale langenud juuksesalgu kõrvale ja võttis väikesest lakknahast käekotist hõbedaselt sädeleva telefoni – mitmes kord see küll oli? – ning valis mehe numbri. Pärast hetkelist vaikust kostis kutsuv heli ning seejärel kõlas helin uuesti ja uuesti, kuid Harry ei vastanud. Nördinult pead vangutades viskas tüdruk telefoni kotti tagasi. Ilmselt oli Harry ta unustanud. Nii lihtne see siis oligi? Kuid ei! Teda ei hüljata nii kergesti… nii valutult. “Kaabakas!“ sosistas ta raevunult ja võpatas, sest oli end unustades oma mõtted sõnadesse vorminud. Ta vaatas piinlikkust tundes kiiresti väikeses baaris ringi. Ruumis viibis peale tema vai neli külastajat: vanahärra, kes põrnitses murelikult oma viskiklaasi, väljakutsuvalt sügava dekolteega helepunases kleidis hõbeblondiin ja kaks noort armunut, kes olid arvatavasti alles avastanud suudlemise võlu. Ükski neist ei pööranud talle tähelepanu. Naeratus elustas hetkeks tütarlapse nägu. Vaatamata närvesöövale ootamisele, lõbustas teda helepunases kleidis blondiini ahastav pilk, kui too jälgis noori armunuid ja pööras seejärel oma silmad morni vanahärra poole. Jumal tänatud, ohkas tüdruk, ta suutis veel naeratada, kuigi mõistis, et olukord oli nii tema kui ka hõbeblondiini jaoks troostitu. “Võtan veel ühe kokteili,” pöördus tütarlaps baarmeni poole ja lisas, et mehe solvavat märkust ära hoida, “kokteil ühele.” Baarmen tõstis pilgu ja asetas klaasi, mida ta oli püüdlikult hallika rätikuga hõõrunud, poleerimist ootavate, kuid mitte raasugi tuhmimate klaaside kõrvale riiulile, segas vaikides soovitud kokteili ja asetas selle kulmu kergitades tüdruku ette letile. “Meeldivat pärastlõunat!” soovis ta. Niisiis meeldivat pärastlõunat! Tütarlaps tõstis klaasi huultele ja rüüpas suure sõõmu. Millegipärast ei tekitanud martiini täna soovitud lõõgastavat rammestust, vaid pigem muutis iga lonks üha närvilisemaks. Tüdruk oli nüüd juba lootuse kaotanud. Oli selge, et Harry ei tule enam ja ta peab üksi edasi minema. Ta oli alati teadnud, et ühel päeval see juhtub, kuid teadmine ei muutnud olukorda kergemaks. Neid oli Harryga sidunud sõprus ja teineteise suurepärane mõistmine. Ta oli endale korduvalt kinnitanud, et nende vahel ei ole midagi enamat kui sõprus, kuid täna tuli tal tõele näkku vaadata: ta oli Harrysse armunud. Millal see oli juhtunud? Kuidas ta küll oli nii nõrgaks osutunud? Armumine oli luksus, mida ta ei olnud endale kunagi lubanud, ja nüüd tuli tal siiski selle eest maksta. Tüdruk rüüpas klaasist viimase piisa – see oli kolmas kokteil ühele – ja heitis pea kuklasse. Ei! Temaga ei käituta nii alatult. Ükski mees ei murra tema südant! Ta kookis kotist telefoni, kuulas mõne hetke kutsuvat heli, ja kui sellele ei järgnenud vastust, jättis telefoniomanikule teate: “Harry, sa veel kahetsed!” Tüdruku hääl oli rahulik, jäine ja väga madal. Heakskiitvalt pead noogutades haaras ta laualt koti, viskas telefoni kotti ja hakkas jooksujalu ukse poole minema, kuid ootamatult ta samm takerdus. Teda peatas hele kõlksatus ja hõbeblondiini kähe hirmukarje – kiiruga lahti jäänud kotist oli kukkunud baaripõrandale 32-kaliibriline hõbedane püstol.