Впишите название книги, которая вам понравилась,
и выберите наиболее похожую на нее.
Книги, похожие на «Dorothea Kerr, Saatuse üllatused»
Koolitüdruk Karita pageb kodust ning sõidab veebitutvuse ajelsalaja Afganistani. Mõnda aega annab ta endast märku, kuni side katkeb. KuiKarita ema Marion oma 16-aastase tütre jälil Kabuli sõidab, ei aima tategelikult, mis seal ees ootab. Ema tutvub paljude abivalmis inimestega, tänukellele avastab ta nii mõndagi nii tütre kui ka enda kohta. Marionilootusrikas otsing kulgeb läbi erinevate paikade. Tee lahenduseni on parakukõike muud kui sirgjooneline või ohutu.Olen tüdinenud mõistukõnest, mõistatustest, kanoonilistest arusaamatutestlugudest. Mul on villand imelikest kommetest, keerulistest inimestest,eksitavatest vihjetest. Mida ma siin ometi teen, millega ma siin tegelen? Ma eisaa enam isegi aru. Reis, mis algas lootuses taaskohtuda tütrega, on pööranudmu elu pea peale. Terve galerii tegelasi libiseb mu silme eest mööda: Pekka,Ahmad, Uda, Saira, Damien, Jill, Farida … Ainult minu armas tütar puudubkigaleriist. Ainus inimene, keda ma tõeliselt näha tahaksin. Kus ta ometi on?„Pimeduses kulgeb tee“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aastaromaanivõistlusel teise koha. Autor on avaldanud erinevate nimede all niidokumentalistikat kui ka ilukirjanduslikke teoseid. “Pimeduses kulgeb tee”on autori esikromaan, mille kirjutamisele kulus viis aastat.
TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!
„Jumalal ei ole aega“ on kaasaegne lugu kahest väga erineva saatusega õest, kelle elu põimub olukordades, mida kumbki neist poleks osanud ette näha.Aet, õdedest vanem, on edukas ärinaine, tema nooremal õel Teal pole elus justkui mingeid ambitsioone. Aet on omandanud hea hariduse ning elab kiiret elu. Ta on oma neljakümne teiseks eluaastaks saavutanud pea kõik, mida soovis – jääb veel vaid lahutus tarbetuks muutunud mehest. Neli aastat noorem õde Tea pole aga suutnud selleks ajaks endale isegi peret luua, elukutse omandamisest rääkimata. Ometi on nad mõlemad pärit samast keskkonnast ja neis voolab ühiste vanemate veri. Ainus, mida neile pole võrdselt antud, on aeg.
Mia Haas kasutas esimest võimalust, et põgeneda oma Põhja-Dakotas asuvast kodulinnast, kuid nüüd sunnivad uudised õpetajana töötava kaksikvenna kadumisest teda koju naasma. Lucas Haas, keda kunagi peeti väikelinna tulevikulootuseks, kadus samal päeval, kui jõest tõmmati välja ühe tema õpilase surnukeha. Meedia kujutab Lucast kui mõrvarit ning kuulujutud tema ja surnud tüdruku armuloost sunnivad Miat meeleheitlikult uut kahtlusalust otsima. Ja kogu selle aja mõlgub Mia peas üksainus mõte: kui Lucas on süütu, miks ta siis põgenes? Nende ühise keerulise minevikuga maadlev Mia alustab omal käel jubeda mõrva uurimist ning paljastab saladusi, mis võiksid Lucase süüst päästa – või ta hoopis surma saata. Väikelinnas, kus kõigi saatused on omavahel põimunud, on Mia sunnitud vaatama näkku omaenda deemonitele, sattudes seeläbi otse mõrvari sihikule. „Ma leian su üles” on haruldane raamat – südikas, puudutav ja oskuslikult üles ehitatud psühholoogiline põnevik. Sherri Smith on eelnevalt kirjutanud kaks ajaloolist romaani. Kui ta ei kirjuta, veedab ta meelsasti aega oma pere ja kahe varjupaigast päästetud koeraga ning restaureerib vana mööblit, mis muidu satuks prügimäele. Ta elab Canadas Winnipegis, kus pikad külmad talved tema hämaramat poolt toidavad. „Ma leian su üles” on tema esimene põnevik. „Ma leian su üles” on nutikas ja erakordne romaan ühe naise meeleheitlikest püüdlustest leida oma kaksikvend, mis mu juba esimesest leheküljest endasse haaras ning mille sünge ja keerdkäike täis sündmustik ühes väikelinnaga, mis on romaanis täiesti omaette tegelane, hoidis mind kuni lõpuni oma lummuses. Chevy Stevens, New York Timesi menuki „Still Missing” autor Selles pöördeid täis romaanis ei saa usaldada mitte kedagi, kui sümpaatne, ent mitte veatu peategelane annab endast kõik, et leida oma kadunud kaksikvend. Põnevik sunnib lugejat muudkui järgmist lehekülge keerama ning nuputamist jagub kuni vapustava lõpuni välja. Diane Chamberlain, USA Today menukite autor
Понравилось, что мы предложили?