Книги, похожие на «Барбара Картленд, Saatan ja ingel»

Jutukogus on lugusid absurdikast etnohuumorist kuni fantaasia jateadusliku fantastikani. Salapärased paharetid kõnnivad linnatänavail jaröövivad inimestelt nägusid. Külanõid joodab pahaaimavatele külalistele jaiseendale sisse nõiajooki, mis toob kaasa ootamatuid tagajärgi. Igatsuselinnudneelavad inimesi, näkid varastavad suplejailt kehaosi ja toimub palju muud.Merca on Vanemuise näitleja, kirjanik, eesti esimene naispunkar. Avaldanudluulekogusid ja raamatu „Mees“.Raamat on eesti ja inglise keeles.

Anton Tšehhovi 1891. aastal ilmunud jutustus.

Allutanud teadusliku ülemvõimu abil kogu Galaktikaimpeeriumi, tunneb Esimene Asum end kindlalt. Psühhoajaloolase Hari Seldoni plaan Galaktika päästmiseks tundub teostuvat. Kuid siis astub tema vastu välja üksainus inimene, Muulaks kutsutud olend, kel on võime muuta inimtundeid ja pöörata nende meeli. Ta alistab Esimese Asumi ja Seldoni Projekt on hävimas.Jäänud on salapärane Teine Asum, kõigi otsingute eesmärk. Muul peab selle leidma, et lõplikult vallutada Galaktika. Need ustavad, kes on Esimesest Asumist peale alles, peavad selle leidma hoopis teisel põhjusel. Aga kus see asub? Vastata ei mõista keegi.Ameerika ulmekirjanik Isaac Asimov (1920–1992) jutustab oma triloogiaks mõeldud raamatusarja kolmandas osas salapärase Teise Asumi otsimisest alguses Muula ja seejärel Esimese Asumi poolt.

Milline tüdruk ei unista romantilisest filmirollist, milline noormees ei kujutle end verdtarretava põneviku kangelasena! Salapärane, magnetina ligitõmbav filmimaailm oma lootuste, pettumuste, armutu konkurentsi ja kirgedega on andnud ainet paljudele kirjanikele.Enn Vetemaa romaan «Hõbedaketrajad» viib meid «Eesti Hollywoodi», kus käivad uue seiklusfilmi võtted. Paljude menukate komöödiate autor, tuntud näkiuurija Vetemaa käsitleb meie filmiloojate elu talle omase leebe huumoriga, eesti näitlejate, režissööride ja filmistuudio juhtide prototüübid on tema romaanis selgesti äratuntavad. Kuna autor on stsenaristina ise sageli filmimisel osalenud, siis on tal teada ning lugejatele jutustada kõiksugu koomilisi ja ka traagilisi lugusid, mis leiavad aset, enne kui üks film lõpuks vaataja ette jõuab.

August Gailit oli mitmekülgne Eesti kirjanik, üks rühmituse “Siuru” loojatest. Oma följetonikogus “Klounid ja faunid” on ta võtnud ette Eesti kirjandusmaastiku, aga eriti just sellesama “Siuru”, mida ta ise oli aidanud asutada. Siin on ta teritanud hambaid nii Friedebert Tuglase, Marie Underi kui ka Artur Adsoni kallal, aga puudutamata ei jää ka kunstnikud. “Klounid ja faunid” avaldati algselt 1919. aastal, aga raamatu tekst kõlab nii mõneski mõttes väga tänapäevaselt. Jaanus Vaiksoo raamatu järelsõnas: Tegemist on ühe ütlemata lustliku raamatuga, kirjandusliku mänguga, mis tekitas omal ajal tublisti furoori ja jättis endast maha mitmeid värvikaid legende, mida kirjandusrahvas naudib tänini. Ent Galiti följetonikogu pole kaugeltki kirjanduslooline nähtus. Ligi sajand hiljem on selles küllaldaselt vaimukaid äratundmishetki, nagu oleks kirjanik need hoogsalt paberile visanud alles eile.