Книги, похожие на «Lydia Koidula, Säärane mulk, ehk, Sada vakka tangusoola»

"Hiljuti meie seast lahkunud Iisraeli ühe tähelepanuväärseima kirjaniku Amos Ozi viimaseks jäänud romaani „Juudas” tegevustik leiab aset 20. sajandi keskpaiga Jeruusalemmas. Peategelaseks on nooruke ülikoolist välja langenud Shmuel Ash, kelle täiskasvanuks sirgumise teekonna keskseks teemaks kujuneb küsimus reetmisetähendusest. Kolides elama vana vaidlushimulise mehe süngesse elamisse, armub noor mees samas majalavasse salapärasesse 40ndates eluaastates naisesse. Ühes sellega hakkab talle aga huvi pakkuma ka naisekadunud isa, mees, keda peeti Iisraeli reeturiks. Amos Oz uurib reetmise tähendust Juuda loosse süüvides. Ta teeb seda mõista soovides, kuristikke ületadas.Joon, mis on omane kogu tema loomingule. Jeruusalemmas sündinud Amoz Oz (1939–2018) õppis ülikoolis filosoofiat ja kirjandusteadust ning töötas hiljem kirjandusprofessorina. Viljaka autorina jõudis ta avaldada 20 ilukirjanduslikku teost, lisaks esseekogumikke. Tema loomingut on tõlgitud rohkem kui 25 keelde. Oz oli Iisraeli-Palestiina konflikti kahe riigi lahenduse silmapaistev toetaja, keda paljud seetõttu reeturiks nimetasid. Kirjaniku vastas, et kannab seda tiitlit auga. Eesti keeles on ilmunud Kalle Kasemaa tõlkes romaanid „Ära ütle, et öö” (Kupar, 1997), „Sumchi” (Kupar, 2000) ja „Minu Michael” (Tänapäev, 2013)."

Mary on pikka aega varjanud saladust. Nelikümmend aastat tagasi tegi ta otsuse, mis muutis tema maailma igaveseks, aga ka tema lähedase elukäiku.Beth otsib vastuseid. Ta pole kunagi oma päritolu teadnud, kuid nüüd on tal vaja tõde, et päästa oma haige lapse elu. Kui Beth leiab ema asjade seast ühe kulunud ajaleheväljalõike, mõistab ta, et tema poja tulevik sõltub tema enese minevikust. Ta peab minema kõige algusesse, et paljastada … saladus.„Saladus” on inglise kirjaniku Kathryn Hughesi teine romaan. 2019. aasta alguses ilmus Varraku ajaviiteromaanide sarjas tema ülimenukas debüütromaan „Kiri”.

«Hirmu ja õuduse jutud» pakub valiku tondijutte ja teisiebamaiseid lugusid üleloomuliku kirjanduse kuldajast ehk siis perioodist1840-1940, lisaks ka uuemaid tekste tänapäeva õuduskirjanduse meistritelt.Kogumikus leidub inuiitide müstilises kohas «Hingede saarel» toimunud verineseikluslugu, loos «Minevik» kasutavad tegelased parimat eksortsismimeetodit, misüldse võimalik, kui seda rakendada osatakse, H. P. Lovecraft esineb tuntudheaduses, Robert W Chambers võtab õudseid olukordi pisut sarkastilisel jaomamoodi vaimukal moel, Mary E. Wilkins Freeman kruvib meisterlikult pingetteismelise tüdruku kadumisloos. Kogumiku autorite hulgas on peale nimetatuteveel Robert E. Howard, Nathaniel Hawthorne, Edith Wharton, Thomas Ligotti,William Hope Hodgson, A. Merritt jt.

«Hirmu ja õuduse jutud II» pakub valiku tondijutte ja teisi ebamaiseid lugusid briti üleloomuliku kirjanduse kuldajast ehk siis 19. sajandi viimasest ja 20. sajandi esimesest kahest kümnendist, lisaks paar uuemat õuduslugu 1960ndatest ja uue sajandi algusest.Kogumikus on esindatud briti õuduskirjanduse raskekahurvägi: William Hope Hodgson oma tondipüüdja-detektiiv Carnackiga, vennad E. F. Benson, A. C. Benson ja R. H. Benson oma tondijuttudega, šoti põnevuskirjaniku John Buchani hoogne lühiromaan õudsest maa-alusest väiksest rahvast, «Redonda kuninga» M. P. Shieli klassikaline ja dekadentlik «Usheri maja»-töötlus, tänapäeva autori Eric Browni lummav ja eleegiline lühiromaan salapäraselt kadunud kummalisest kirjanikust, nobelist Rudyard Kipling oma vahest mõjusaima tondijutuga ning aukülalised Ameerikast: pulpõuduse vanameister Joseph Payne Brennan õudustäratava šoti mägilossi ja selle jõleda asukaga ning Pulitzeri-laureaat Edith Wharton kõigi aegade ühe tuntuima tondijutuga. Lisaks tutvustatakse Kolga mõisniku ja briti dekadentliku poeedi krahv Stanislaus Eric Stenbocki loomingut.

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]