Книги, похожие на «Ingrid Noll, Saamahimu ajel»

„Mõnusalt naljakas ja sarkastiline lugu ühest erilisest, veidi katkisest perekonnast.” – Publishers WeeklyKrystal Sutherlandi uus, hirmnaljakas ja reaalsust painutav romaan kahest autsaiderist, kes astuvad vastu oma suurimatele hirmudele elu ja armastuse ees, üks halvav foobia korraga.Esther Solari vanaisast peale on kõik tüdruku pereliikmed määratud elama mõne suure hirmu meelevallas. Estheri isa on agorafoob ja on kuus aastat maja keldris püsinud, Estheri kaksikvend ei suuda viibida pimedas ning nende ema kardab meeletult ebaõnne. Solaride hirmud on nad alla neelanud ja nende hirmude kätte nad ühel päeval ka surevad.Esther ei tea, milline on tema suurim hirm (ega tahagi teada), sest ta väldib elus kõike ohtlikku. Liftid, kitsukesed ruumid ja rahvamassid on vaid mõned asjadest, millest eemale hoida. Nagu ka juuksur, ämblikud, nukud, peeglid ja kolm tosinat muud foobiat, mille ta on oma peaaegu täielikku halvimate õudusunenägude nimekirja üles märkinud.Siis aga varastab Estheri kunagine klassivend Jonah Smallwood tüdruku päise päeva ajal paljaks. Peale telefoni, raha ja müslibatooni, mida Esther oli hilisemaks hoidnud, varastab Jonah ka tema hirmude nimekirja. Vargusest hoolimata saavad neist sõbrad ja et murda Estheri perekonda kummitav needus, sõlmivad kokkuleppe: oma viimase kooliaasta igal pühapäeval saavad nad kokku, et astuda järjest vastu kõigile koletutele hirmudele Estheri nimekirjas, ja veel ühele, millega tüdruk polnud üldse arvestanud: armastusele.Krystal Sutherland on sündinud ja kasvanud Townsville’is Austraalias. Ta on elanud veel Hongkongis ja Amsterdamis. Tal ei ole lemmikloomi ega lapsi, aga Hollandis oli tal jalgratas Kim Kardashian, kellega oli veidi raske läbi saada. Eesti keeles on ilmunud ka tema esimene romaan „Meie keemilised südamed”.„See raamat haarab lugeja kohe endasse… Seda raamatut peaks soovitama neile, kes otsivad midagi veidi teistsugust.” – VOYA

Liberaalse kasvatusega ning igas ettevõtmises kirglik ja jõuline Emilia Sauri teeb elus valikuid, mis XX sajandi alguse Mehhiko meestekeskses maailmas on lausa ennekuulmatud: ta võtab vabaduse armastada kahte meest, laseb end haarata revolutsiooni- ja sõjakeerisesse ning pühendab elu oma suurele kutsumusele – arstiametile. Emilia on moodne Ladina-Ameerika naine, kes pöördub ühtviisi nii kaasaegse kui traditsioonilise meditsiini poole ning tegutseb ühesuguse loomulikkusega nii New Yorgis kui ka kõige kehvemas Mehhiko kolkakülas.Ángeles Mastretta kuulub silmapaistva Mehhiko autorina kaheldamatult Ladina-Ameerika kirjanduskaanonisse, oluline on ka tema tegevus naiste õiguste eest seismisel. Ligi kahekümnesse keelde tõlgitud romaani „Armuvalu“ eest pälvis Mastretta 1997. aastal esimese naisena Ladina-Ameerika tähtsaima kirjandusauhinna, Rómulo Gallegose preemia, mida antakse välja aasta parima hispaaniakeelse romaani eest.

Pärast seda, kui võimas orkaan Rut on üle Skåne liikunud, leitakse hommikul Höllvikenist ühe rannaonni eest mõrvatud naine. Peagi toimub järgmine rünnak ja tegutsemisviis viitab ühele taanlasest vägistajale ja mõrvarile – Valby-mehele –, kes tegutses mõned aastad varem Kopenhaagenis.Malmö elanike seas levib paanika ja kriminaalinspektor Tess Hjalmarsson, Skåne lahendamata juhtumite rühma juht, on sunnitud koos oma otsekohese partneri Marie Erlinguga hakkama mõrvarit otsima. Esialgu jääb politsei töö tulemusteta, ent kui kurjategija jätab endast jälje, leitakse seos ühe vana juhtumiga, mida Tess on juba ammu lahendada tahtnud: 19-aastase Annika Johanssoni kadumine Simrishamnis ühel suveööl kuusteist aastat tagasi. Kas Annika oli kurjategija esimene ohver või peitub tõde neiu kadumise kohta kusagil mujal?„Kadunud tüdrukud“ on „Lahendamata juhtumi“, Malmös ja Österlenis toimunud tegelikest juhtumitest inspiratsiooni saanud kriminaalsarja esimene osa.Tina Frennstedt on Rootsi juhtivaid kriminaalreportereid, kellel on seljataga töö mitmes suures ajalehes ja telesaates. Ta on spetsialiseerunud lahendamata juhtumitele ja kirjeldab politsei tööd väga usutavalt. Varem on ta avaldanud dokumentaalromaani „Dilpomatdottern“ („Diplomaadi tütar“). „Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud“ pärjati Rootsis Crimetime Award 2019. aasta parima debüütkriminaalromaani auhinnaga. Žürii hinnangul on raamatus olemas kõik, mida üks kriminullide austaja võib soovida: keerukad tegelased, maalilised kirjeldused, mõjus keel – ja palju huumorit.

Varasel hommikutunnil võtab üksik mees ette rännaku mäe tippu. Seal üleval, maailma serval kivi peal istudes on tal ees kümme tundi valget aega. Sellest peab piisama, et panna tundmatule lugejale mõeldes kirja elusündmused, mis on toonud ta siia kaljuservale, jättes talle vaid tühjad käed. On ta mõrvar? Või üksnes aitas sihikindlalt inimesi, kes olid talle lähedased? Kui päev loojub, jääb teha veel vaid üks viimane samm.Kõik karate põhireeglid algasid sõnaga hitotsu – esiteks … Kõik olid samavõrd tähtsad, ükski polnud olulisem, ükski polnud vähem oluline kui teised. Ka täna, kui ma istun siin Bocksbergil ja kirjutades minevikku meenutan, märkan, kuidas mu elu hetked üksteise alla mattusid ja kõik omandas tähenduse alles kogusummana. Vaid tagantjärele muutuvad selgeks seosed, mis ühendasid kõiki mu elu hitotsusid.Alpi mägede keskel üles kasvanud, kuid erinevais maailma paigus elanud mitmekülgselt andekas austerlane Hans Platzgumer (1969) kogus juba enne kirjutamisega alustamist tuntust helilooja ja muusikuna ning on harrastanud erinevaid stiile alternatiivrokist ja pungist elektroonilise ja teatrimuusikani. Ta on olnud Grammy nominent ja mängib mitmeid pille, tema arvel on 60 albumit ja üle 1000 kontserdi üle maailma.Alates 2005. aastast on ta olnud haaratud kirjutamisest ning suurima menu tema romaanidest on saavutanud just 2016. aastal ilmunud „Serval“ (Am Rand). Kirjanikuna huvitavad Platzgumerit eksistentsiaalsed teemad ja äärmuslikud olukorrad: hall tsoon elu ja surma vahel, vastutuse võtmine, valikute eetilisus, piirsituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Tema kirjutamisstiil on napp ja peaaegu lakooniline, ent lummav oma lihtsuses. Ka keeruliste teemade käsitlemisel ei kaldu Platzgumer ilustustele ega sentimentaalsusele; ta ei moraliseeri kunagi, vaid jätab hinnangu andmise lugeja hooleks.